Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin Sitsiilia teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Monday, April 14, 2008

Taormina

Ärkasime kuskil veidi enne k0800 (paistab, et elame ikka veel Eesti ajas ;). Väljas kostusid esimesed rollerihääled.

Üldse on nii Itaalias tervikuna kui eriti aga Sitsiilias levinud väikesed sõiduvahendid. Eriti palju on just igasugu rollereid, aga kõvasti on ka Smarte ja Minisid ning väga ilusat Fiat 500 (see uus). Kui pildi pealt tundub ta ehk mitte nii apetiitne, siis elusuuruses ja elavas liikluses näeb ta igatahes küll väga sexy välja.

Smardid on aga kõige popimad neist kõigist, sest Smarte saab parkida teeservas tänavaga risti – nagu rollereid. Mahub ära kahe või max kolme rolleri kohale. Kui Minid tunduva Eestis väga väikesed, siis Sitsiilia liikluses olid nad mõnusad keskklassi autod :D

Kuna nii vara hommikul veel söögikohad lahti ei ole, siis ostsime ühest poest 0,5l jogurti ja kappasime Teatro Greco’sse (pilet 6.-EUR), mis olla ehitatud 3. saj e Kr kreeklaste poolt ja mida on hiljem mitmel korral ümber ehitatud. Suur amfiteater on aga säilitanud treppide osa ning kauni vaate Ionija merele. Kuna teater paikneb kõrge künka peal, siis ka teatri tagant saab kenasti merd vaadata.

Kuna oli kaunis vara, siis oli ka inimesi vähe ja vahepeal õnnestus meil suisa üksi ennast seal ajaloolises õhustikus tunda. Pinkidele istudes võtsime kaunist vaadet nautides väikese jogurtieine ning nautisime päikest. Ilm ise oli küll veel veidi jahe – tuul muutis õhku külmemaks.

Miski hetk tuli kaunis meie lähedale pensionäridest brittide turismigrupp oma 15 inimesega, kelle giidi jutt ka meie kõrvu kostis. Ja nii võisime siis selle koha kohta ka veidi enam teada saada.

Teatrist allapoole jääb Villa Communale ehk Parco Duchi di Cesaro, mis ehitati 19.saj ühele kuningas Edward VII armukesele. Tänapäeval on see aga tasuta avatud koht kõigile, kes soovivad veidi loodust nautida. Terve see aed on igasugu erinevaid sorte lilli, puid ja kaktuseid täis. Lisaks veel mõned ausambad. Üks neist eriti põneva veealuse torpeedo-allveesõidukist. Lisaks paiknevad pargis ka kunagised vinged kividest ja puujuppidest ehitatud majad, mis näevad väga huvitavad välja – justkui miskid metsaelanike majad.

Olles ära lahendanud ühe roosa veini, mis me varem poest soetasime, ja nautinud veidi sooja päikesepaistet suundusime taas Mamma Rosa pizzeria poole, kus me siis seekord istusime saalis sees, et näha kuidas siis üks tavaline ja väga hea pizza sünnib. Nagu hiljem aru saime oli seekord meilt tellimuse võtja ning teenindaja Mamma ise. Pizza oli jätkuvalt väga hea. Pizza hinnad olid 10-12.-EUR kanti.

Pizza söödud – läksime tagasi Villa Communalesse ja tundsime niisama olemisest rõõmu. Pärastpoole aga suundusime üles linnakohal kõrguva Santurro Madonna della Rocca kiriku ja Saracena Castle poole. Viimane neist oli küll suletud – et päris tippu seega me ei saanudki. Samas kirik oli väga põnev- osaliselt kalju sisse ehitatud pisike ja hubane hoone, mille eest sai kena vaate tervele linnale ja ka Teatro Grecole.

Päeva peale oli ilm kõvasti soojemaks läinud ja hommikune jahedavõitu tuul kulus nüüd mõnusasti marjaks ära – jahutas keha. Suures päikesepaistes oli terve käänuline tee üles mäkke peesitavaid sisalike täis, kes siis inimeste lähenedes krabistades kuivade lehtede vahele peitu sibasivad. Mõned edevamad saime aga ka kenasti pildi peale.

Pärast mäeskäiku puhkasime peaväljakul jalga ning võtsime päikest (taustaks mängisid kaks tänavamuusikut), külastasime toidupoodi (mis asub peatänava tagumisest otsast välja jalutades ja veidi paremale poole liikudes), kokkasime hostelis soetatud pastast rooga ning läksime siis linnapeale veini luristama (mis samuti sai poest ostetud, aga mida hostelis juua ei võinud – seal oli alko tarbimise keeld).

Muide kui te peaksite mõtlema, et linnatänavatel kasvavad ilusate ja suurde ning väljast valmite apelsinide korjamine on hea mõte siis tegelt ikka ei ole küll. Nimelt on need apelsinid väga hapud ja üldse mitte head. Proovisime ühega ära – pärast esimest ampsu läks kõik prügikasti.

Esmaspäevase päeva õhtu kohta sobivalt olid tänavad kohe kõvasti vaiksemad ja mitte nii rahvarohked kui seda eelmisel päeval - pühapäeval.

PS. Soetasime endale ka ühe korraliku Sitsiilia maanteede kaardi – Michelini oma (mõõtkavas 1:200 000 ehk 1cm=2km), et rendiauto, mille me ülejärgmisel päeval võtma pidime, ikka täie ette läeks.

0 Comments:

Post a Comment

<< Home