Piazza Armerina – Villa Romana del Casale – Morgantina – Enna – Agrigento
Hommikul ärkasin vara (vahest tänu sellele et sai õhta suht vara magama mindud). Ärgates tundsin kohe ka värskelt küpsetatud saiakeste lõhna – see oli lihtsalt nii hea. Hiljem saime tõdeda, et ka lõhna tekitajad – saiakesed – olid üli maitsvad ja mõnusalt pehmed. Kahju vaid, et me ainult ühe saime võtta.
Asjad pakitud ja kõht täis logisime end kloostrist (ptui.. hostelist) välja, panime pakid vööri (loe: autosse) ning läksime linna peale ringi veel kondama. Kuna eelmisel päeval jäi kõrgel linna kohal mäe peal asuv katedraal vaatamata/külastamata, siis oli nüüd just paras aeg seda teha. Kuigi peauks oli tal veel kinni siis küljepealt sai sisse ning kaunid sisevaated lummasid meid hetkega.
Edasi suundusime Piazza Armerinast veidi edela suunas Villa Romana del Casale poole. Alguses ei leidnud mitte seda õiget kohta kust õige teeotsa peale saada, aga lõpuks siiski (olles vahepeal juba suurele maanteele välja sõitnud) leidsime selle linna lõunast tuleva sissesõidu tee pealt päris linna keskelt. Seal näitab nool alla vasakule. Et vahepeal oli sildi peal mitte kohanimi vaid mosaic, siis ajas see meid segadusse. Kui eks siinlugejad siis võtku teadmiseks, et ka mosaic’e näitavad nooled on õiged.
Kuigi Sitsiilia LP ütleb, et see koht on avatud juba k0800 ajal, siis kuna hetkel toimuvad seal suuremat sorti restaureerimised (nimelt klaaskatused, millega need varemed kaetud on, tekitavad liigset niiskust, mis omakorda hävitab mosaiike – nõiaring missugune) on avamisaeg viidud k1000 peale. Ka hinnas on nad järgi andnud – saime kahekesi kokku vaid 5.-EUR eest sissepääsu lunastatud.
Restaureerimine muidugi tähendab seda, et kõik mosaiigid on mõnusa tolmuga kaetud ja sellist erksat värvide kammat, mis seal tegelikkuses on, näha ei ole. Mosaiike on seal ikka kõvastu. Põhimõtteliselt on kogu selle saunade kompleksi põrand olnud kunagi kaetud pisikestest (noh nii umbes 1x1cm) värvilistest tükkidest. Ja seda pindala oli seal ikka kõvasti. Muidugi ei piirdutud seal lihtlabaste mustritega, vaid olulisemates kohtades on terved lood üles tähendatud piltmosaiigi kaudu.
Kindlasti tasub selle koha külastamine end ära, kes vähegi Sitsiiliasse satub. Ja kindlasti ei ole sinna saamine ka teab mis probleem – kuna Sitsiilia on lihtsalt niivõrd pisike maa, et vabalt ühepäevase teekonnaga suvalisest saare otsast saab sinna ja tagasi ära käia (isegi ühistranspordiga).
PS. Muide nende mosaiikpiltide pealt võis leida ka palli mängivaid tütarlapsi, kes kandsid kahest riidetükist koosnevaid nappe kehakatteid – tänapäeval on nende nimetuseks bikiinid. Ja mõelda vaid need mosaiigid on tehtud 2.saj pärast Kristust!!!
Kuna saime kohe päris avamise hetkel kohale, siis õnnestus oma külastusretk enne suurema rahva saabumist ära lõpetada ning suunduda Piazza Armerinast veidi üles poole (kirdesse) – Morgantina’sse (mis asub veidi Aidone asulast veel edasi ja kuhu on sissepääs 3.-EUR).
Morgantiinast on praeguseks järel vaid jupike väljakaevatud kesklinna, aga kunagi (mitmed sajandid enne Kristust) oli see üks tolle aja suuremaid ja uhkemaid linnasid siin kandis. Kaartide peal, mis igal pool siin varemete juures väljas on, võib selle linna tegelikku suurust vaid aimata ja ette kujutada. Kahjuks aga aegade jooksul kaotas ta oma sära ning miski aeg lagunes täielikult.
Väljakaevatud keskväljaku ümbert võib leida uhke amfiteatri, pikkade poetänavate äärsete müügikohtade vundamente, sügavat ja suurt savikoja ahju ning palju muud põnevat.
Selleks ajaks, kui me sealt lahkuma hakkasime, oli päike pea et seniidis :D ja palavus tappis tugevalt. Nii me siis istusimegi oma konditsioneeriga masinasse ning põrutasime kaema Enna ümbruse kauneid rohelisi vaateid. LP kirjeldab Enna ümbruse maid kui kõikse viljakamaid (ja ta ei valeta), mis praegusel kevadisel ajal on kõik nii erkroheline ning tärkav. Lilled juba võtavad võimust ning näitavad oma värve. Sattusime ka ühele sellisele aasale, kus mitmed eri värvi lilled oli suisa segunenud. Enamuses võis näha hetkel aga kollaseid ja kohati punaseid lilli.
Terve Kesk-Sitsiilia maastik on müstiline – kergelt vooklevad mäed ja künkad, mille vahel ja peal ja ümber väänlevad pisikesed mägiteed, kus peal ei sõida just palju masinaid – mis on aga hea, sest siis saab rahus siinse maastiku tempoga kaasa kulgeda ja seda kõike ka autoroolis istudes nautida.
Kuna teadsime juba, et ega enne õhtat pole mõtet järgmisse kohta paikseks jääda, sest ega praegu süüa ju veel saa – isegi poed pandi siesta ajaks kinni, siis me tegime pisikese peatuse Enna kesklinnas. Seal oli õnneks üks baar avatud, kus saime letist väikeseid pitsasid tellida ning kohvi kõrvale rüübata.
Külastasime ka tasuta avatud kindlust, mis nägi välja nagu mõni Eestis asuv ordulinnus ja kus oli sees (ühes ruumis) avatud sitsiillaste ja nende kultuuriteemaline väike fotonäitus. Kindlus ise oli aga jah kaunis meiegi maal näha olevate kindluste moodi (koos kõrge torniga ja puha).
Ostsime tänava pealt vanamehe käest mõned õunad ja apelsinid ja maasikad ning jalutades veel läbi kohalikust katedraalist, kus on üli vinge puust lagi (mida sellistes hoonetes vist väga tihti ei kohta?) ja lisaks ka kogu muu kujundus oli siin väga uhke. Mõju avaldas veel kindlasti ka see, et suurem osa ruumist oli ilma pinkideta (mis tavaliselt kirikutes ikka on). Leidsime sealt veel ka ühe huvitava asja – nimelt puust redeli, mis ulatus maast laeni (noh kõrgust oli seal ikka parajalt, nagu kirikutel ikk) ja ega see redel siis teab kui sirge olnud. Et tunnen täitsa kaasa sellel inimesele, kes neid redeleid mööda turnima peab – võib täitsa kõhedust tekitada.
Enna’st väljasaamisega meil õnneks probleeme polnud ning peatselt olime taas tee peal. Külastasime korraks ka Caltanissettat, mis meil tee peale jäi, ning õhtu lõpuks maandusime rannikulinnas Agrigentos, kus leidsime kerge vaevaga 40.-EURi eest ruumi (koos vannitoaga) päris kesklinnas hotellis Concordia. Sinna samma lähedale saime ka masina kenasti ära pargitud (õnneks tasuta kohta).
Õhtustasime kaunis lähedal asuvas ja LP poolt kiidetud söögikohas L’Ambasciata di Sicilia. Aga LP lisab ka juurde, et magustoitudega pole nad siin just mitte samal heal tasemel kui pearoogadega – seda saime ka meie ise tunda. Tiramisu oli siin tavaline poest ostetav ja külmas hoitav roog, mitte pehme ja maitsev nagu me seda näiteks Roomas saime. Pearoogadega läks aga meil hästi – Anni võttis liha ja mina kalmaari. Jäime mõlemad oma valikuga rahule.
Õhtu lõpetasime jalutuskäiguga üles katedraali juurde (mis paistis iseenesest remondis olevat), kust avanes avar vaade alla tuledesäras rannikule. Väikesed ja vaiksed nahkhiired lendasid siin ka prozhektorite valguses ringi.
Asjad pakitud ja kõht täis logisime end kloostrist (ptui.. hostelist) välja, panime pakid vööri (loe: autosse) ning läksime linna peale ringi veel kondama. Kuna eelmisel päeval jäi kõrgel linna kohal mäe peal asuv katedraal vaatamata/külastamata, siis oli nüüd just paras aeg seda teha. Kuigi peauks oli tal veel kinni siis küljepealt sai sisse ning kaunid sisevaated lummasid meid hetkega.
Edasi suundusime Piazza Armerinast veidi edela suunas Villa Romana del Casale poole. Alguses ei leidnud mitte seda õiget kohta kust õige teeotsa peale saada, aga lõpuks siiski (olles vahepeal juba suurele maanteele välja sõitnud) leidsime selle linna lõunast tuleva sissesõidu tee pealt päris linna keskelt. Seal näitab nool alla vasakule. Et vahepeal oli sildi peal mitte kohanimi vaid mosaic, siis ajas see meid segadusse. Kui eks siinlugejad siis võtku teadmiseks, et ka mosaic’e näitavad nooled on õiged.
Kuigi Sitsiilia LP ütleb, et see koht on avatud juba k0800 ajal, siis kuna hetkel toimuvad seal suuremat sorti restaureerimised (nimelt klaaskatused, millega need varemed kaetud on, tekitavad liigset niiskust, mis omakorda hävitab mosaiike – nõiaring missugune) on avamisaeg viidud k1000 peale. Ka hinnas on nad järgi andnud – saime kahekesi kokku vaid 5.-EUR eest sissepääsu lunastatud.
Restaureerimine muidugi tähendab seda, et kõik mosaiigid on mõnusa tolmuga kaetud ja sellist erksat värvide kammat, mis seal tegelikkuses on, näha ei ole. Mosaiike on seal ikka kõvastu. Põhimõtteliselt on kogu selle saunade kompleksi põrand olnud kunagi kaetud pisikestest (noh nii umbes 1x1cm) värvilistest tükkidest. Ja seda pindala oli seal ikka kõvasti. Muidugi ei piirdutud seal lihtlabaste mustritega, vaid olulisemates kohtades on terved lood üles tähendatud piltmosaiigi kaudu.
Kindlasti tasub selle koha külastamine end ära, kes vähegi Sitsiiliasse satub. Ja kindlasti ei ole sinna saamine ka teab mis probleem – kuna Sitsiilia on lihtsalt niivõrd pisike maa, et vabalt ühepäevase teekonnaga suvalisest saare otsast saab sinna ja tagasi ära käia (isegi ühistranspordiga).
PS. Muide nende mosaiikpiltide pealt võis leida ka palli mängivaid tütarlapsi, kes kandsid kahest riidetükist koosnevaid nappe kehakatteid – tänapäeval on nende nimetuseks bikiinid. Ja mõelda vaid need mosaiigid on tehtud 2.saj pärast Kristust!!!
Kuna saime kohe päris avamise hetkel kohale, siis õnnestus oma külastusretk enne suurema rahva saabumist ära lõpetada ning suunduda Piazza Armerinast veidi üles poole (kirdesse) – Morgantina’sse (mis asub veidi Aidone asulast veel edasi ja kuhu on sissepääs 3.-EUR).
Morgantiinast on praeguseks järel vaid jupike väljakaevatud kesklinna, aga kunagi (mitmed sajandid enne Kristust) oli see üks tolle aja suuremaid ja uhkemaid linnasid siin kandis. Kaartide peal, mis igal pool siin varemete juures väljas on, võib selle linna tegelikku suurust vaid aimata ja ette kujutada. Kahjuks aga aegade jooksul kaotas ta oma sära ning miski aeg lagunes täielikult.
Väljakaevatud keskväljaku ümbert võib leida uhke amfiteatri, pikkade poetänavate äärsete müügikohtade vundamente, sügavat ja suurt savikoja ahju ning palju muud põnevat.
Selleks ajaks, kui me sealt lahkuma hakkasime, oli päike pea et seniidis :D ja palavus tappis tugevalt. Nii me siis istusimegi oma konditsioneeriga masinasse ning põrutasime kaema Enna ümbruse kauneid rohelisi vaateid. LP kirjeldab Enna ümbruse maid kui kõikse viljakamaid (ja ta ei valeta), mis praegusel kevadisel ajal on kõik nii erkroheline ning tärkav. Lilled juba võtavad võimust ning näitavad oma värve. Sattusime ka ühele sellisele aasale, kus mitmed eri värvi lilled oli suisa segunenud. Enamuses võis näha hetkel aga kollaseid ja kohati punaseid lilli.
Terve Kesk-Sitsiilia maastik on müstiline – kergelt vooklevad mäed ja künkad, mille vahel ja peal ja ümber väänlevad pisikesed mägiteed, kus peal ei sõida just palju masinaid – mis on aga hea, sest siis saab rahus siinse maastiku tempoga kaasa kulgeda ja seda kõike ka autoroolis istudes nautida.
Kuna teadsime juba, et ega enne õhtat pole mõtet järgmisse kohta paikseks jääda, sest ega praegu süüa ju veel saa – isegi poed pandi siesta ajaks kinni, siis me tegime pisikese peatuse Enna kesklinnas. Seal oli õnneks üks baar avatud, kus saime letist väikeseid pitsasid tellida ning kohvi kõrvale rüübata.
Külastasime ka tasuta avatud kindlust, mis nägi välja nagu mõni Eestis asuv ordulinnus ja kus oli sees (ühes ruumis) avatud sitsiillaste ja nende kultuuriteemaline väike fotonäitus. Kindlus ise oli aga jah kaunis meiegi maal näha olevate kindluste moodi (koos kõrge torniga ja puha).
Ostsime tänava pealt vanamehe käest mõned õunad ja apelsinid ja maasikad ning jalutades veel läbi kohalikust katedraalist, kus on üli vinge puust lagi (mida sellistes hoonetes vist väga tihti ei kohta?) ja lisaks ka kogu muu kujundus oli siin väga uhke. Mõju avaldas veel kindlasti ka see, et suurem osa ruumist oli ilma pinkideta (mis tavaliselt kirikutes ikka on). Leidsime sealt veel ka ühe huvitava asja – nimelt puust redeli, mis ulatus maast laeni (noh kõrgust oli seal ikka parajalt, nagu kirikutel ikk) ja ega see redel siis teab kui sirge olnud. Et tunnen täitsa kaasa sellel inimesele, kes neid redeleid mööda turnima peab – võib täitsa kõhedust tekitada.
Enna’st väljasaamisega meil õnneks probleeme polnud ning peatselt olime taas tee peal. Külastasime korraks ka Caltanissettat, mis meil tee peale jäi, ning õhtu lõpuks maandusime rannikulinnas Agrigentos, kus leidsime kerge vaevaga 40.-EURi eest ruumi (koos vannitoaga) päris kesklinnas hotellis Concordia. Sinna samma lähedale saime ka masina kenasti ära pargitud (õnneks tasuta kohta).
Õhtustasime kaunis lähedal asuvas ja LP poolt kiidetud söögikohas L’Ambasciata di Sicilia. Aga LP lisab ka juurde, et magustoitudega pole nad siin just mitte samal heal tasemel kui pearoogadega – seda saime ka meie ise tunda. Tiramisu oli siin tavaline poest ostetav ja külmas hoitav roog, mitte pehme ja maitsev nagu me seda näiteks Roomas saime. Pearoogadega läks aga meil hästi – Anni võttis liha ja mina kalmaari. Jäime mõlemad oma valikuga rahule.
Õhtu lõpetasime jalutuskäiguga üles katedraali juurde (mis paistis iseenesest remondis olevat), kust avanes avar vaade alla tuledesäras rannikule. Väikesed ja vaiksed nahkhiired lendasid siin ka prozhektorite valguses ringi.
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home