FCO (Rooma) – Catania (Sitsiilia) – Taormina

Pärast äratust (k0800), pesemist ja hommikueinet (mis seepäev oli hoseteli enda köögis) põrutasime tagasi Fiumicino lennujaama, et juba k1250 lennukiga Sitsiiliasse (Cataniasse) lennata.

Nüüd kasutasime siis alguses ostetud Leonardo Expressi 11.-EUR piletid kah ära, sest tagasisõidul ei saa enam väita, et olen esimest päeva siin ja ei tea, mis moodi teil siin piletite komposteerimine käib. Aga ka seekord ei olnud ühtegi kontrolöri meie pileteid kontrollimas.

Kuna enne reisi leidsin trip.ee’st hea lingi - Wind Jet lennufirma kohta, siis avastasin seal ringi tutkides, et lennupiletid Rooma - Catania või Palermo – Rooma liinil on vaid 10.-EUR kallimad (koos maksudega 70.-EUR/näkku/üks ots) kui sama maa rongi piletid. Ainult kui lennuki sõidu aeg on 1h 10min, siis rongil (olenevalt rongist) 8-10h. Jah lennukitel lisandub veel mõned tunnid passimist lennujaamades, aga seal saab vähemalt vabalt ringi käia ja on muidu mugavam.

Catanias põrutasime kohe lennujaamast edasi bussiga (5,30EUR/inimene) Taormina poole. Oli seal ekstra selline bussipeatus, kust kõik veidi kaugema otsa bussid startisivad. Bussid Taorminasse väljusivad küll mitte liiga tihti, aga oma tunni või pooleteise takka ikka. Ka teistesse olulisematesse kohtadesse võis sealt vabalt saada.

K1545 saimegi meie bussi peale ning k1700 olimegi juba Taorminas kohal. Ahjaa.. üks eelis bussil rongi ees on ka siin. Nimelt rongi peatus on ka Taormina juures (Giardini Naxoses), mis asub mere ääres, aga et Taorminasse endasse jõuda (asub üleval mäe peal), peab kas bussi ära ootama või siis jala vantsima.

Taorminas leidsime Sitsiilia LP abil endale hosteli – Taormina Odyssey (kus magasime 8’ses toas 18.-EUR/inimene/öö). Kuna koht ei olnud päris kesklinnas, siis oli kant ka meeldivalt vaikne. Ja õnneks ei olnud seal meie ajal ka väga palju külalisi – seega sai ennast suht vabalt tunda. Toas oli ka metallkapid, mida sai enda kaasa toodud tabalukuga sulgeda (aga need olid nii kitsad kapid, et kotid sinna ei mahtunud).

Taormina võitis aga kohe meie südamed. Tegu on väga vahva mägilinnakesega, kus on kitsad ja käänulised tänavad (kui peatänavast kõrvale hoida), mis viivad nii üles-alla kui ka piki mäenõlva. Peatänava peal on alguses, keskel ja lõpus suured kiviväravad. Keskmise värava juures on aga kauni vaatega peaväljak. Kust avaneb kaunis vaade alla Giardini-Naxosele ja merele.

Pärast mõningaid otsinguid (noh kell oli ju veel varajane alles kuskil k1800-1900 kandis) leidsime ühe baari omaniku soovitusel mõnusa ja väga hea pizzeria Mamma Rosa (selle leiab üles ka peatänavalt miski panga esiselt laiemalt platsikeselt alla vasakule pöörates - Via Naumachia, 10).

Sõin siin oma elu kõige parema pizza. See oli tõesti super hea. Itaaliale tüüpiliselt mõnus õhuke (mitte nagu ameeriklastel kombeks paksu põhjaga), aga samas ei olnud servad ära kuivanud (nagu seda enamikel juhtudel juhtub). Nagu paljudes teisteski kohalikes pizzeriates, siis ka siin tehti pizzasid korralikus puuküttega suures kaarahjus, mis oli kõigile saalisistujatele ka kenasti näha (esimesel päeval me istusime küll õues, aga järgmisel võtsime ekstra koha sisse).

Õhtul nautisime veel rahvarohkeid (mitte turistides, vaid kohalikest täidetud) tänavaid – oli ju pühapäev ja valimiste esimene päev. Vaatasime vaateplatvormilt alla tuledest palistatud mereäärele ja kondasime niisama igal pool ringi.

PS. Kuna ööbimiskohas oli 8’ses toas metall-vedrunarid (kus kõik sellistes maganud inimesed teavad, et magada ikka väga ei saa – vajub jubedalt kaardu), siis ma lohistasin oma madratsi lihtsalt maha ning sain rahus sirge seljaga unne vajuda.