Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin Sitsiilia teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Sunday, April 20, 2008

Corleone – Cefalu

Kuna tegu oli pühapäevaga ja uni oli mõnusalt magus, siis võtsime unest viimast ja magasime kohe kaua – tervelt k0900ni välja ;) (eesti aja järgi siis k1000ni). Hommikueineks pakuti tüüpiliselt kohvi, röstsaia ning neid väikeseid tarretunud moose pisikestes kohvikoore suurustes pakendites nagu neid ikka igal pool näha võib (et ühest moosist piisab napilt ühe saia jaoks). Ahjaa üks tavaline saiake kummalegi oli ka saadaval ja õun :D

Kuna eelmisel õhtul tehtud linnatuur jäi meile väheseks, siis läksime veelkord alal linna, et nüüd siis juba päevavalguses seda kõike kaeda.

Kohe esimeses kirikus, mille lähedale me saime masina parkida, toimus jumalateenistus ja terve kirik oli paksult rahvast täis. Mõnus oli vaadata kuidas kogukond kokku hoiab ja inimesed tundusid seal õnnelikud olema. Kuna aga linnas on palju kirikuid, siis rahvast igale poole ei jagu – nii oli veidi hiljem külastatud katedraal suisa tühi – hea kui koos meiega 10 täis sai.

Aga esimese kiriku juurest veidi edasi ja alla vasakule jalutades saimegi juba tuttavale keskväljakule, kus õhtuste promeneerijate asemel olid koha hõivanud pudipadi müüjad ja pinkidel istuvad vanamehed, kes maailma asju omavahel arutasid (vähemalt me arvasime nii). Ühte turistide paari nägime veel ka – seega me polnud ainukesed turistid selles linnas :), kuigi eelmisel õhtul tundus nii.

Olles linnatuuri lõpetanud põrutasime mäest üles oma hotelli juurest mööda, et suunduda saare siseteid mööda Cefalu poole. Võtsime taas sihiks just siseteid pidi liikuda – kuigi kiirem ja otsem oleks olnud sõita üles rannikule ja siis mööda rannikuäärset sirget maanteed. Sisemaa käänulised teed on mõnusad.

Ühes vahepealses väikekohas (Frizzi?) nautisime (nagu kaardi pealt võis lugeda ja mis ka tõele vastas) ilusat vaadet alla orgu. Samal ajal toimusid aga seal just miskid matused. Muideks, need olid juba kolmanda matused, mille peale me sattusime terve Sitsiilia reisi jooksul. Esimene oli Piazza Armerinas, teine Agrigentos. Kõige suurem ja rohkemaarvulisem oli Agrigentos, kus terve katedraal oli rahvast pilgeni täis ja paistis et lahkunu oli miski ülitähtis tegelane.
PS. Pulmade peale pole veel sattunud ;)

Selles pisikeses kohas (Frizzi?) külastasime ka ülevalt silma jäänud surnuaeda – kuna siinsed surnuaiad ei ole teps mitte sellised nagu meil Eestis – siis oli vaataist küllaga. Nimelt moodustavad lahkunud perekonnaliikmed või muidu sugulased enamasti ühe väikese maja, kus iga kirstu, või mine tea mis nad sinna sisse panevad, kohta on oma kambrike. Nii võibki näha neljakorruselisi pisikesi luukidega kaetud majakesi, kus siis nimed on iga luugi peale kirjutatud – et kes seal taga puhkab.

Kõrgematele luukidele saab ligi redelitega, mis siis mitmel poole surnuaias valmis olid – sellised tagant poolt ratastega, et oleks mugav liigutada. Paljudel luukidel on kas luugi küljes, või kuskil kõrval seina peal vaas kinnitatud, kuhu siis saab lilli viia. Mõned majad olid veel ka tühjad – ju alles hakatakse täis matma – või siis on uut ringi ootamas. Huvitav oli see et kõik, keda me seal nägime, olid sündinud 19. sajandi lõpus (kuskil 1880) või hiljem. Varem sündinute hautu lihtsalt ei olnud. Ei tea miks see just nii on.

Edasi suundusime ikka üles ja alla, vasakule ja paremale – nagu korralikel mägiteedel ikka. Kujutan ette kuidas mootor ja pidurid vatti said – kuigi me sõitsime täitsa viisakalt ja mitte üldse kihutades. Aga ega väga üle kolmanda käigi tihti kasutada saanudki.

Kuna kell oli piisavalt, et kõhtu midagi pista, siis võtsime järjekordses väikelinnas hetkeks aja maha ning ühest veel lahti olevast snäkibaarist saime kaks väikest pizzakest ning pärast ka kohalikku jäätist. Kulusivad mõnusasti marjaks ära, sest järgmine kord kui me süüa saame on ju alles kuskil k2000 ajal kui söögikohad taas avatakse. Isegi poed pannakse selleks ajaks kinni, kui siesta on – seega ikka täielik black-out.

Õhtu lõpuks maandusime Cefalus. Sõitsime kaardi järgi linna sisse ning püüdsime võimalikult meil varem välja vaadatud ööbimiskoha lähedale saada, ning õnnestuski miskis ühesuunalises tänavas ennast mõnusalt ära parkida. Jalutasime Via Umberto peale tagasi, kus asus korter-öömaja pakkuv firma – Locanda Cangelosi. Peremees elas vist ise ka veel samas majas. Kuna aga kõik neli selle maja tuba oli juba välja üüritud, siis juhatas ta meid sinna samasse tänavasse, kus me masin paiknes, ning näitas meile ette suure toa ja köögi ja pesemisruumiga esimese korruse privaatse elamise. Kogu see pull maksis vaid 50.-EURi (me olime selleks hetkeks vist juba siinsete suht kalliste hindadega ära harjunud, nii ei tundunudki see summa enam röögatu).

Linn ise on aga mõnus koht. Suviti võib siin kindlasti kõvasti rahvast olla, sest paistab olevat põhjaranniku üks popimaid randasid. Rand on mõnusalt liivane. Tänavad paiknevad vanalinnaosas merega risti ning suunduvad niiviisi ülevalt alla mere poole, kus on päris enne vett ees üks risttänav – et otse vette need tänavad ei jookse. Samas on mere ääres vulkaanilise kivimi peal tehtud jalutusrada ning nii saab vaateplatsilt ilusti mööda veeäärt pidi jalutada muulini ning edasi liivaranda. Tõusu ajal võib see tegevus kaunis märg olla, aga praegu oli mõnusalt madal veetase.

Soovitan kindlasti seda linna külastada kõigil Sitsiiliasse sattujatel.

Seekordse õhtueine tegime taas ise – kuna meil oli ju nüüd privaatne elamine koos köögiga, siis oli meil selleks kena võimalus. Tegime taas pastat koos parmesani juustu ja mitmete lisanditega – maitses üli hea – ikkagi ise tehtud. :D

0 Comments:

Post a Comment

<< Home