Rooma

Magada oli täitsa mõnus. Eriti mõnus on see, et kuigi me kella järgi ärkasime k0830 (et kõrval asuvas kohvikus hommikust süüa, mis oli hinna sees – hostel annab selleks puhuks vastavad kaardid), siis Rooma on ju Tallinn'aga võrreldes tervelt tunni jagu hilisemas ajas :D

Hommikueine on klassikaline – krõbuskid piimaga, kohv, saiake. See kõik söödud broneerisime sama toa ka tagasisõidu päevadeks (öödeks), mil me veel Roomas viibime, ning põrutasime taas linna peale.

Esmalt kohe Fontana di Trevi juurde, et eile pimedas viskamata jäetud mündid vette visata (see mida see mündiloopimine tähendab loe eelmise päeva sissekande kommentaarist) ja siis edasi Vatikani poole, et eile juba suletud kirikusse sisse ka saada.

PS. Muideks seal Trevi purskkaevu juures ei ole vahet, kas on õhtu või hommik või päev (või mine tea ehk ka öö) – rahvast on seal kogu aeg kõvasti. Lisaks on seal nüüd ka politsei, kes jälgib, et inimesed purskkaevu sisse ja peale ei roni – see on mõned aastad tagasi neil seadusega ära keelatud.

Varem olla miski tüüp (hüüdnimega D’Artagnan) IGA päev sealt purskkaevust miski 1000.-EURi välja koukinud (ja seda 34 AASTAT ühte jutti). Aga 1999. a võeti vastu seadus, mis keelab linna purskkaevudesse sisenemise. D’Artagnan möllas aga edasi kuni EURO tulekuni, sest uued mündid ei reageerinud enam tema magnetile, millega ta seal varem ringi möllas. (nii kirjutas siis Itaalia LP)

Vatikani jõudes avastasime, et kuigi kell oli alles suhteliselt vähe, võis Piazza San Pietro peal näha juba pikka saba, mis ulatus piki väljaku äärt terve ühe kaare pikkuselt ja lisaks veel edasi teiseni välja. Kõik nad soovisid läbita turvakontrolli, et kirikusse tasuta sisse saada. Viimane ots enne turvaväravaid lookles teisaldatavate metallaedade vahel.

Kuna palava päikese käes ei soovinud me kõike seda saba ära passida, siis vajusime rahvamassiga alates neist metallaedadest saadik vaikselt kaasa. Saba liikus õnneks kiiremini kui lennujaamas, kus on samasugune kottide läbivalgustamine.

Olles turvakontrollist läbi võtsime kohe ka kuplisse minevasse sappa (mis algas St. Peter’s Basilica treppidelt). Kuna meie taga olid sabas kaks langevarjuritest ameeriklast Chicagost ning mul seljas skydive.ee valge-sinine särk, siis saime kiirelt jutule ning sabas passimise aeg läks suisa lennates.

Pilet vaid treppe pidi ronides (oli vist kuskil 500 trepiastet) maksus 5.-EUR ja esimene ots liftiga ning tagumine ots jala (300 astet) maksis 7.-EUR. Aga pean ausalt tunnistama, et need 200 astet olid nii mõnusad käia – lamedad ja laiad, et me jõudsime enne kohale kui need ameeriklased, kes otsustasid liftiga minna :)

Alguses sai minna kupli sisse, kus avanes vaade alla kuulsale pronksist baldahiinile, mille all oleva altari peal või jumalateenistust vaid Paavst ise anda. Edasi ronisime mööda kitsaid treppe aina üles ja üles. Viimane lõpp kupli all kiskus ikka väga kiiva (kaldu). Kohati tekkis tunne, et kohe-kohe jooksevad sise- ja välissein omavahel kokku. Aga päris lõpus oli veel üks pisike keerdtrepp ja olimegi tipus.

Tänu ilusale ja selgele ilmale avanesid kaunid vaated üle terve Rooma. Muidugi sellist selgepiirilist ja klaari õhku, nagu meil Eestis mere ääres kohtab, suurlinnas ikka ei ole – seega kaugemal kippus pilt ikka (s)udusemaks minema. Tuuline oli seal üleval parajalt jagu.

Pärast kupli otsast allatulemist jalutasime veel veidi seal vahepealsel suurel katusel ringi (nende suurte kujude selja taga, mis St. Peter’s Basilica serva kaunistavad). Juba sealt paistsid torni tipus olevad inimesed väga väikesed, mis siis veel päris alt vaadatuna. Nagu paras sääse must.

Kondasime veidi ka kirikus endas ringi – võimas värk ikka. Teine sellist muljet avaldanud kirik on Pariisis paiknev Jumalaema kirik. Ka täiesti kolossaalne ehitis (mille otsa saab muide ka ronida). Vaatamist on aga mõlemas kõvasti.

Väljudes oli kell juba päris palju. Vaatamata sellele, et me kuskil nagu aega väga ei viitnud lippas aeg parajal tempol ja väljas avastasime, et Vatikani muuseum, mida kindlasti vaadata soovitati ja ka meie soovitame, on tänaseks vist juba kinni. Jalutasime aga igaks juhuks sinna poole (mööda Vatikani müüri äärt pidi edasi kuni pärast paari pöörangut ongi vinge ja moodne metallist värav paista), et vähemalt selle asukoht tagasituleku päevaks selgeks endale teha. Seal aga avastasime enda suureks rõõmuks, et väravad on veel täitsa valla ja rahvaski on sisse ronimas.

Lippasime meiegi siis igalt poolt läbi kus pidi, ostsime 14.-EURise pileti (mis on üle 26. aastastele), millega saab terve muuseumi sissepääsu (kuigi ega seda kuskil enam pärast seda ei kontrollitud) ja põrutasime edasi. Väljas olnud sildid ütlesid, et muuseum on avatud kuni k1220ni, aga tegelikkuses oli vähemalt siis kuni k1600ni.

Alguses mõtlesime, et läeme ja vaatame esmalt Sixtuse kabeli ära ja siis kui aega ning tahtmist vaatame muidki asju, aga õige pea saime aru – Sixtuse kabel on kogu selle pika ja keeruka ning ühesuunalise (mitte küll ametlikult, aga kogu rahvas käis vaid seda pidi) muuseumi teises otsas. Nii me siis võtsime aega ja vaatasime kõike algusest peale kenasti ära.

Nagu nimetatakse, on Vatikani muuseumi varad nii silmapaistvalt rikkalikud, et ka kõige kogenumatel ja palju näinud kunsti-ajaloolastel jääb siin suu lahti. Lisaks kõigele muule, meeldisid mulle väga kohe päris alguses olnud suured ja ilusad kivist vannid, mis seisid jalgade otsas – need nägid küll väga moodsad välja. Aga see muuseum oli ise jah pikk – jaotatuna teemasaalideks, kus võis näga maakaarte ja suuri seinavaipu, skulptuure ja maale jnejne Lõpu poole oli veidi ka moodsamaid maale.

Päris viimases otsas siis jõudsime ka Sixtuse kabelini. Kui mujal oli fotografeerimine lubatud (vaid ilma välguta), siis Sixtuse kabelis ei lubatud üldse pildistada. Kogu ruum oli tunduvalt hämaram kui varasemad ruumid ja paksult rahvast täis. Muidugi mõningaid välklambisähvatusi oli ja eks ka ilma välguta tehti pilti. Pean pattu tunnistama, et ilma välguta sai isegi korra kiirelt pildistatud – eks ikka seda jumaliku näpupuudutust, mis on neist laemaalidest ehk kõige kuulsam.

Erinevalt alguses arvatule on Sixtuse kabel jube kõrge laega. Et klassikalise kabeli mõõtu ta just välja ei annagi, mis minu silmis on pigem sellised madalamad ja pisemad ruumid/hooned.

Pärast k1600 väljusime muuseumist. Seega kulus meil Vatikani peale pea, et terve päev (alustasime kuskil k1000 ajal turvakontrollist ja k1300 ajal muuseumi poole jalutamisega).

Jalutasime mööda vaikset kõrvaltänavat otsejoones Piazza del Popolo suunas, et siis sealt mööda pargi serva Hispaania treppideni ning tagasi hosteli jalutada. Eelmisel hääletamisega Euroopa reisil ööbisin tookord seal Piazza sel Popolo lähedal (tookord oli ta nimeks vist veel alles Napoleon I plats) lähedal asuvas pargis ning hommikune vaade sealselt vaateplatvormilt oli ülimalt kena – taamal terendamas St. Peter’s Bazilica suur kuppel.

Hispaania treppide lähedal võtsime väikese eine (Pizza kahele ja tiramisu. Viimane neist maitses eriti hea sealses söögikohas) ning nautisime inimemasse ning päikese viimaseid kiiri majakatuste taha vajumas. Hetkel, seoses miski pühaga, olid Hispaania trepid kaetud hulgim lilledega – roosade asaleadega.

Koduteel möödusime veel Quattro Fontane juurest, mis olid tegelikkuses vaid neli suuremat kuju ühe ristmiku nelja maja nurgas ja neist nirises õrn juga alla suurde kaussi – ei midagi väga erilist pärast sellist vaatamisväärsuste rikast päeva.