Palermo – Rooma

Hommikukohvi ja saiakese võtsime hotelli kõrval olevast kohvikust. Üks asi mis mulle lõunamaade juures (aga ka mujal Kesk-Euroopas) meeldib, on see, et siin saab juba vara hommikul ülihäid ja soojasid saiakesi ja veel laias valikus. Eestis on need nn ’värsked’ saiakesed tihti kas eelmise õhtu valmis küpsetatud ja uuesti üles soojendatud, või halvemal juhul suisa vanad. Ootan aega, mil ka Eestis võiks niiviisi hommikut alustada (praegune/endine Balti Sepik kohvik Pärnu mnt ei ole viimastel aastatel enam ennast kvaliteedi kohapealt just hästi üleval pidanud).

Patseerisime veel veidi Palermo peal ringi. Külastasime ühte lähikonnas olnud katedraali, mis oli varem kogu aeg kinni olnud, ja vedelesime suure teatri (Teatro Massimo, mis asub Piazza Giuseppe Verdi’l) esistel treppidel, et veidi inimesi vaadelda.

Pärast seda põrutasime aga viimased värsked saiakesed hambus lennujaama bussi peale, mis startis Piazza Ruggero Settimo ja Viala della Liberta nurga pealt iga poole või tunni aja takka (ei meenugi praegu enam täpselt). Pilet maksis 5,30EUR ja sõiduaega kulus 40min.

Palermo lennujaam on umbes nagu TLN omagi – keskmisest väiksem lennujaam, kuid erinevalt TLN omast oli sealt 2006. a läbi sõitnud tervelt 4,6mln inimest ning aastaks 2010 (või oli see 2015) plaanivad nad suisa 10 mln inimese piiri ületada. Suured ümberehitusplaanide skeemid ja pildid olid seal teisel korrusel ühes ruumis suisa väljas ja puha – näeb tulevikus täitsa vinge välja.

Kuna aeg venis nagu kaameli ila, siis läksid meil ajapikku ka kõhud tühjaks, eriti kuna me sattusime istuma ühe maitsvaid maiuseid müüva putka lähedale ja inimesed ikka voorisid ja voorisid sinna sisse ja välja ning kõigil olid neil väljudes midagi head hambus ;). Nii ei pidanud varsti meiegi enam vastu ja ostsime ka ühe Sitsiilia lootsiku (või mis iganes nimi tal oligi) – maitses jube hea. See aga omakorda tekitas vaid söögiisu juurde ja nii me siis otsustasimegi varsti ühed pasta ringid kõrvalolevas söögikohas teha.

Lend ise sujus kenasti ja juba k1800 leidsimegi ennast Roomast. Lennujaamas läks pakkide ootamisega veidi kauem kui eelmistel kordadel ja ka rongi ei olnud kohe ees, nagu eelmisel korral – eks muidu oleks varemgi Rooma jõuda.

Ka seekord otsustasime riskida, ning ostsime piletid valmis (nagu esimeselgi korral), kuid ei augustanud neid perroonile sisenemisel asuvates komposteerijates, vaid istusime ilusti rongi maha ning tegime näo, nagu oleks esimest korda siin ja ei tea sellisest süsteemist muffigi. Ka sel korral läks meil õnneks ning mitte ühtegi kontrolöri ei ilmunud välja, kes me käest oleks piletit nõudnud. Taas hoidsime 22.-EURi kokku (sest eks kasuta me siis need piletid tagasi sõites ära).

Enne hosteli (taas M&J Hostel) jõudmist käisime veel kiirelt ka raudteejaama külje peal asuvas Spar toidupoes ära, et õhtuseks pastaroaks materjalid valmis osta. Hostelis asusimegi kohe selle valmistamise kallale, et pärast ei peaks liiga hilja sööma hakkama. Sealses köögis oli parasjagu juba kaks inimest ees, ja meie üllatuseks miski hetk, kui olime kõik juba omavahel inglise keeles kõnelenud, tuli üks neist meie juurde (hetkel mil me just Anniga omavahel eesti keeles kõnelesime), ning ütles: ’Eestlased jah?’

Meie üllatuseks oli samasse hosteli kolinud vahepeal mitu kaasmaalast, kellest üks (see kellega kohtusime), oli noor kunstiõpilane Rait. Olla teine saanud miskid rahad kaela, et siin (Itaalias, täpsemalt Lõuna-Itaalias) kunsti studeerida, kuid see seminar või klass või miski oli just siis ära canceldatud, kui ta juba kohal oli. Kuna aga rahad olid juba olemas, ja ta ise ka juba siin kohal – siis oleks olnud patt kunstiõpilasel (ja ka lihtsalt noorel maailmaränduril) lihtsalt tagasi sõita. Tegu on siiski Roomaga – kunstide pealinnaga! Nii ta siis veetiski oma aega siinseid kunstigaleriisid (enamuses pisikesed eragaleriid) läbi kammides. Tal oli suisa selleteemaline Rooma kaart, kus kõik sellised pisikesed galeriid peal olid – ja see pilt oli ikka sigadema kirju.

Meie Anniga aga põrutasime pärast söömist öist Roomat kaema ja meie üllatus oli suur kui Piazza della Repubblica peal (st servas) asuvas suures ja uhkes hotellis toimus filmi Iron Man esilinastus ning kohal olid ka filmi staarid, st meie nägime küll vaid Terrence Howard’it, aga eks seal oli teisigi.

Öised ja valgustatud Colosseum ja Vittorio Emanuele II monument (koos selle suure majaga) näevad pimedas ikka väga pompoossed välja. Soovitan kindlasti ka pimedal ajal Roomas ringi paterdamist.

Õhtu lõpetasime Cefalust kaasa ostetud Marsala veiniga (mis on Sitsiilia au ja uhkus) ning sinihallitusjuustuga.