Syracuse/Ortygia – Piazza Armerina

Meie esimeses ‘luks’ toas (oli meil ju siin esimest korda tuba koos vannitoaga ja vetsuga) sujus rahulikult. Ärganuna pakkisime asjad ja viisime need auto juurde ära, et saaks ilma raskete kottideta veel linna peal ringi konnata.

Alguses panime ikka rohkem rõhku Ortygia poole peale, kus asub vanalinn. Külastasime Duomot, mis nagu paljud asjad siin Sitsiilias, on ehitatud esmalt kreeklaste poolt ja siis hiljem roomlaste poolt ümber tehtud. Võimalik, et selle pärast, aga ehk ka muul põhjusel olid mitmed kirikus olnud postid puhta paljad. Kahtlustasime, et hilisem võim on plaaninud midagi ümber teha ja esmalt vana maha kakkund, kuid siis enda omaga jänni jäänud.

Lisaks käib Syracuse juurde veel selline tähtis ääremärkus, et siin on sündinud, kasvanud, elanud ja ka surnud kuulus mees ja õpetlane Archimedes. Kelle puhuks on kenasti olemas ka Archimedese väljak. Et siis kreeklane küll, aga elas hoopis sootuks Sitsiilias.

Kuna varajastel hommikutundidel (enne k1200) veel kuskil söögikohti lahti ei ole Sitsiilias, siis suundusime auto juurde ja põrutasime koos sellega Syracuse põhja ossa, kus lisaks kahele uhkele vanaaja teatrile (amfiteatrid) oli ka Basilica di San Giovanni ning selle all katakombid, kuhu kristlased ammustel aegadel (rooma ajal) omi surnuid matsivad.

Tõesti väga muljet avaldavad ja kõhedust-tekitavad olid need katakombid. Kahjuks seal sees pildistada ei lubatud. Ja kuna meie giid (kedagi ei lastud nimelt ilma giidita) sai endale sappa vaid 4 välismaalast (st inimest, kes vajasid ingliskeelset juttu – meie kahekesi ja kaks sakslast vist), siis ei saanud suure seltskonna varju end peita või teistest veidi maha jääda, et seal siis pilti teha. Aga õnneks olid mõned paremad pildid ootesaalis väljas, mis ma siis üle pildistasin, et oleks midagigi näidata.

Giid jutustas, et tol ajal (nagu ka praegu) käidi ikka ka haudadel kadunukest mälestamas ja (nagu ka praegu venelased teevad) istuti ning peeti pikniku – siis ainult oli selleks kohaks maa-alustes katakombides olevad platsid, kuhu päike ei paistnud ja oli muidu kaunis niiske.

Muidu oli aga süsteem sama nagu praegugi – et pere maeti ühte auku, kus siis iga järgneva jaoks kaevati ava aina sügavamaks. Pisemad lapsed maeti vahest suisa negatiivse kaldega lagi-seina. Samas uhkematel ja tähtsamatel tüüpidel olid suisa ikka maapealsed kirstud. Seal aga käis miski süsteem (mis mul täpselt meeles pole), aga lühidalt: tõsteti surnut ühest kirstust teise ja seal kolmandasse jne kuni vajalik arv kordi täis sai miski riituse või kombe pärast.

Tänapäeval on aga kogu see suur ala (kokku oma 10 000 m2) läbi kammitud ning säilmed minema toimetatud ning vaid augud seintes. Meie giid meid igale poole päris ei viinud ka – vaid suuremad ja olulisemad kohad. Eks see ole sellepärast, et muidu seal mõni võib ehk veel ära ka kaduda – sest maa-ala oli tõesti suur.
PS. Sissepääs maksis 5.-EUR.

* * *

PARKIMINE SITSIILIAS/ITAALIAS:
Parkimine Sitsiilias on (nagu ma juba siin eelmise päeva juures kirjutasin omaette ooper. Päris täpselt ole me sellest süsteemist veel aru saanud. Mõnel pool võib vabalt parkida, mõnel pool võib vaid raha eest parkida. Vahest on ühel pool keelatud vahest pole üldse lubatud. Tasulise parkimise ala juures ei ole alati makse automaati ja tihti on need alad üksteisega läbi põimunud, et kunagi ei tea kas nüüd on vaja maksta või ei.

Samas maksab igal pool Itaalias (olgu siis olulises kohas või mitte) parkimine vapralt vähem kui Tallinnas. Keskmiselt on hinnaks 1.-EUR/h Mõnel pool on see veidi siia sinna, aga keskelt läbi võib 15 Eesti krooni eest TUND aega parkida saada (ja seda ka näiteks Rooma kesklinnas). Lisaks sellele on mitmel pool parkimine piiratud vaid nt k0900-1400 ja k1600-2000 (ehk siis töö ajal).

* * *

Syracuse’st väljasaamisega oli meil aga probleeme. Sõitsime ja sõitsime, aga ikka ei õnnestunud seda õiget teeotsa üles leida. Lõpuks, pärast mitmeid kaardi vaatamisi ning vähese vaistu peale tehtud pööramisi, me siiski leidsime selle. :D Hea, et siin ei pahandata suvalistes kohtades tagasipööramiste peale ning saab valest teeotsast mööda põrutades vabalt õige peale tagasi pöörata :D

Teekond kulges üle Monti Iblei mägesid minevat käänulist teed mööda. Kui varem vaid tibutas õrnalt, siis nüüd hakkas suisa sadama ning mõne aja pärast läks nii pilve (st uduseks), et nägi vaid ühte kurvi enda ees ning nii tuli meil sõida päris pikalt. Kui vahepeal nagu läks ka veidi selgemaks, siis mõne aja pärast oli seis taas endine – et ei näinud muffigi.

Päris mitmel pool pidime keset ristmikku seisma jääda, et kaarti vaadata ja aru saada, kuhu nüüd edasi. Sitsiilias ei näita mitte alati suuna nooled täpselt sinna kuhu tee viib, vaid nad on paigutatud kuidagi nagu kaugemalt tuleva autojuhi silme jaoks õrnalt viltu, et oleks loogilisem. Aga kui ei ole veel harjunud sellega, siis sõidad ikka märgini välja ja hakkad vaatama, kuhu nüüd edasi ja siis ei saa enam hästi aru – näitab ta nüüd seda või teist teed ja mida siin selle noolega üldse mõeldud on.

Aga õhtu hakuks jõudsime ikka Piazza Armerinasse kenasti kohale – kuhu me pidimegi jõudma ning tänu õnnele saime kohe õigele tänavale ning pöörasime peatselt vabasse parkimiskohta, mis oli tasuta, ning mis asus otse meie öömaja ees.

Seekordseks öömajaks oli meil klooster :D – Ostello del Borgo asus selle teisel ja kolmandal korrusel. Klooster ise aga oli kõrvaltiivas. Ööbimine kaheses toas maksis 60.-EUR aga me mõtlesime, et võiks viie inimese tubades ööbida – et tuleb odavam (16,50EUR/inimene). Kloostrile kohaselt on siin meeste ja naiste toad eraldi. Nii juhtuski, et kuna kedagi peale Anni ja minu neis kummaski toas ei ööbinud, siis saime üksinda eraldi tubades magada.

Kuigi kell oli juba päris palju ja me polnud pea päev otsa süüa saanud, siis mõtlesime, et võiks mõne restorani üles otsida – aga nii varajasel kellaajal nagu seda oli k1900, olid kõik kohad veel täitsa kinni. Mitte ei vedanud meil selle söömisega – pidevalt pidime passima, et midagi hamba alla saada. Lõpuks kuskil k2000 ajal avati siiski lõpuks kaunis meie öömaja lähedal asuv LP Sitsiilia poolt kiidetud restoran Del Teatro, kuhu me siis ka maandusime. Pearoad olid kuskil 10.-EUR kandis. Maitsesime siin ka pappardellesid, mis on miski kiidetud värskelt valmistatud pasta sort. Maitsesid väga head.

Pärast einestamist enam väga pikalt ei jokutanud – uni tuli peale, sest väsimus pingsast autosõidust oli peal ning nüüd ka kõht täis. Läksime ära magama.