Agrigento – Valle dei Templi – Eraclea Minoa rand – Sciacca – Corleone
Kuna õhtul oli meid vastu võtmas mees ja hommikul naine, siis õhtul kokku lepitud toa maksumus 40.-EUR (koos hommikueinega) kasvas hommikuks 45.-EUR peale. Kuna me sellega aga nõus ei olnud siis lõpuks leppisime 40.-EUR ja ilma hommikueineta (milleks oligi vaid saiake).
Haarasime selle eest hoopis paar tänavat edasi asuvast pagariärist kaks topeltviineriga pirukat (muideks siin kandis on kombeks viineripirukaid kahe viineritega teha) (1.-EUR/tk) ning jalutasime neid mõnusalt pehmeid ja häid pirukaid nosides vaikselt auto poole.
Edasi tiirutasime paar korda linnas ringi, kuna ei saanud kohe teps mitte õige teeotsa peale. Ja päras ei leidnud kuidagi seda õiget väravat üles, et Valle dei Templi’sse sisse saada. Pärast paari katset me siiski sinna jõudsime. Miski putka mees oli omaalgatuslikult seal oliivipuude vahele parkivatelt masinatelt parkimismaksu küsima hakanud. Õnneks ta ütles, et makske niipalju kui saate. No ma siis võtsin taskust münte (mida oli pea 1.-EUR jagu) ja andsime need talle.
Kuna templite territooriumile (mis on sõidutee poolt jaotatud kaheks) saab kahelt poolt siseneda. LP soovitas Hera templi poolset väravat. Läksimegi siis sealt poolt ligi. Kui aus olla siis on see hea tõesti – annab mõnusa ülevaate kogu sellele territooriumile sealt ülevalt. Sissepääs on 8.-EUR/inimene ja selle eest saab pileti, millega saab kaks korda siseneda! Ehk siis kui jätta masin Hera templi poolsesse otsa (nagu meie tegime) ning käi läbi kõigepealt see suurem osa ning siis to alumine (teiselpool teed olev) osa, siis võib tekkida olukord, kus te ei pääse enam suuremasse ossa tagasi, kuna olete pileti juba kaks korda läbi augustanud. Meil läks ses mõttes õnneks, et alumise ukse juures ei olnud tagasiteel kedagi ees ning saime niimoodi siiski ilusti otse auto juurde jalutada, mitte ei pidanud ringi minema ega uut piletit ostma.
Ülemine (suurem) osa on ka selle pärast parem, et seal on templid paremini säilinud. Alumises osas see-eest olla kunagi olnud jälle plaan ehitada kõige suurem tempel - Zeusi tempel, mis muidugi on tänaseks päevaks maavärina tagajärjel kokku kukkunud (st. see osa templist, mis tol ammustel aegadel valmis ehitati – sest nagu ma aru sain, kogu see tempel polegi kunagi valmis olnud).
Olles ennast seal palava päikese all juba piisavalt praadinud tõmbasime ennast jahedasse masinasse ja kappasime veel enne siesta algust poest läbi, et päevaks endale midagi sealt hamba alla saada. Edasi suundusime siis juba mööda ranniku äärt ühte LP poolt kiidetud kohta – Eraclea Minoa randa. See asus mõnusalt suurtest teedest eemal ja oli parajalt pikk. Meenutas meile veidi Palolemi, kus me India reisi lõpus elasime.
Rand oli liivarand, erinevalt näiteks Taormina äärsetest randadest, mis on kiviklibused. Nii sai seal vabalt palja jalu ringi kapata, ilma et oleks pidanud pidevalt vaatama, et midagi teravat jalge alla ei jääks. Pistsime pikniku korras ühe kaasaostetud jogurt ja paar õuna nahka ning läksin jahedale veele vaatamata ikka korraks ennast sinna Sitsiilia vette märjaks kastma. Ega ta nüüd nii väga jahe ka polnud, Eestis on sellist vett ikka pidevalt saada, aga samas väga pikalt ei taht kah seal vedeleda, erinevalt näiteks Palolemist, kus vesi oli kohati soojem kui õhk :D
Ranna parempoolset otsa palistas kõrge liivakivist kalju, mis oli mere ja tuulte poolt mõnusalt triibuliseks kooritud. Kuna veel hooaega ei olnud siis oli rand pea et inimtühi, vaid mõned üksikud vaprad lasid päikesel end pruunistada ning paar vapramat käis minu kombel korraks vees end jahutamas. Ehk võis vabalt tsiteerida klassikuid – igav liiv ja tühi väli. Aga seda siis positiivses mõttes – sest igal ruutmeetril inimest kohata oleks olnud ikka kole küll :D
Pärast pikka-pikka jalutuskäiku pakkisime end taas teele ning suundusime läbi Sciacca (või nagu meie seda kutsusime – Tsika-tsaka) kurikuulsa nimega linna – Corleone poole. LP kirjutas, et seal linnas olla vaid üks hotell – Belvedere - ja seal maksab kahene tuba 70.-EUR. Hotell asus kohe linna sissesõidu teel, veel enne kui tee päris alla linna jõudis. Nii avaneski meil oma toa rõdu pealt (elasime juba nii uhkelt, et peale vetsu ja vannitoa oli meil juba ka oma rõdu) ilus vaade alla linna ning kogu orule, mida ääristasid kaugusse kaduvad ja udusse mattuvad mäed-künkad.
Olles ennast mõnusalt sisse seadnud, põrutasime alla linna einestama. Ega siin linnas väga selliseid trattoriaid ja pizzeriaid ei olegi – vähemalt ei sattunud me neile just väga peale. Aga õnneks leidsime alt peaväljaku äärse parki servast pizza koha Re Leon. Enamuses tegi ta endale käivet pizzasid kaasa müües, aga tagapool oli neil kitsas tuba koos kolme lauaga. Meile kaeti laud siis seal. Üks tegelastest seal oskas ka väga ladusat inglise keelt, kellega saime siis omad tellimused kenasti aetud. Alguses puterdasime ühe teisega seal itaalia keelt, aga niipea, kui nad said aru, et me mõistame inglise keelt, siis kutsuti see mees välja.
Pizza oli seal täitsa hea – teavad kuidas teha. Muidugi Mamma Rosa pizza Taorminas jääb siiski meie reisi ja hetkel kogu mu elu kõige paremaks pizzaks. Aga hinnad Re Leon’is olid väikestel pizzadel (sellised parajad kahekesi süüa) 5-6.-EUR ja suurtel perepizzadel (nii umbes 4 inimese jaoks paras ports) 10-12.-EUR.
Corleone ise on aga mõnus ja kena väikelinn. Eriti vahva on siin veel see, et turistid ei satu siia just väga tihti, kuigi koht jääb päris Palermo külje alla.
Haarasime selle eest hoopis paar tänavat edasi asuvast pagariärist kaks topeltviineriga pirukat (muideks siin kandis on kombeks viineripirukaid kahe viineritega teha) (1.-EUR/tk) ning jalutasime neid mõnusalt pehmeid ja häid pirukaid nosides vaikselt auto poole.
Edasi tiirutasime paar korda linnas ringi, kuna ei saanud kohe teps mitte õige teeotsa peale. Ja päras ei leidnud kuidagi seda õiget väravat üles, et Valle dei Templi’sse sisse saada. Pärast paari katset me siiski sinna jõudsime. Miski putka mees oli omaalgatuslikult seal oliivipuude vahele parkivatelt masinatelt parkimismaksu küsima hakanud. Õnneks ta ütles, et makske niipalju kui saate. No ma siis võtsin taskust münte (mida oli pea 1.-EUR jagu) ja andsime need talle.
Kuna templite territooriumile (mis on sõidutee poolt jaotatud kaheks) saab kahelt poolt siseneda. LP soovitas Hera templi poolset väravat. Läksimegi siis sealt poolt ligi. Kui aus olla siis on see hea tõesti – annab mõnusa ülevaate kogu sellele territooriumile sealt ülevalt. Sissepääs on 8.-EUR/inimene ja selle eest saab pileti, millega saab kaks korda siseneda! Ehk siis kui jätta masin Hera templi poolsesse otsa (nagu meie tegime) ning käi läbi kõigepealt see suurem osa ning siis to alumine (teiselpool teed olev) osa, siis võib tekkida olukord, kus te ei pääse enam suuremasse ossa tagasi, kuna olete pileti juba kaks korda läbi augustanud. Meil läks ses mõttes õnneks, et alumise ukse juures ei olnud tagasiteel kedagi ees ning saime niimoodi siiski ilusti otse auto juurde jalutada, mitte ei pidanud ringi minema ega uut piletit ostma.
Ülemine (suurem) osa on ka selle pärast parem, et seal on templid paremini säilinud. Alumises osas see-eest olla kunagi olnud jälle plaan ehitada kõige suurem tempel - Zeusi tempel, mis muidugi on tänaseks päevaks maavärina tagajärjel kokku kukkunud (st. see osa templist, mis tol ammustel aegadel valmis ehitati – sest nagu ma aru sain, kogu see tempel polegi kunagi valmis olnud).
Olles ennast seal palava päikese all juba piisavalt praadinud tõmbasime ennast jahedasse masinasse ja kappasime veel enne siesta algust poest läbi, et päevaks endale midagi sealt hamba alla saada. Edasi suundusime siis juba mööda ranniku äärt ühte LP poolt kiidetud kohta – Eraclea Minoa randa. See asus mõnusalt suurtest teedest eemal ja oli parajalt pikk. Meenutas meile veidi Palolemi, kus me India reisi lõpus elasime.
Rand oli liivarand, erinevalt näiteks Taormina äärsetest randadest, mis on kiviklibused. Nii sai seal vabalt palja jalu ringi kapata, ilma et oleks pidanud pidevalt vaatama, et midagi teravat jalge alla ei jääks. Pistsime pikniku korras ühe kaasaostetud jogurt ja paar õuna nahka ning läksin jahedale veele vaatamata ikka korraks ennast sinna Sitsiilia vette märjaks kastma. Ega ta nüüd nii väga jahe ka polnud, Eestis on sellist vett ikka pidevalt saada, aga samas väga pikalt ei taht kah seal vedeleda, erinevalt näiteks Palolemist, kus vesi oli kohati soojem kui õhk :D
Ranna parempoolset otsa palistas kõrge liivakivist kalju, mis oli mere ja tuulte poolt mõnusalt triibuliseks kooritud. Kuna veel hooaega ei olnud siis oli rand pea et inimtühi, vaid mõned üksikud vaprad lasid päikesel end pruunistada ning paar vapramat käis minu kombel korraks vees end jahutamas. Ehk võis vabalt tsiteerida klassikuid – igav liiv ja tühi väli. Aga seda siis positiivses mõttes – sest igal ruutmeetril inimest kohata oleks olnud ikka kole küll :D
Pärast pikka-pikka jalutuskäiku pakkisime end taas teele ning suundusime läbi Sciacca (või nagu meie seda kutsusime – Tsika-tsaka) kurikuulsa nimega linna – Corleone poole. LP kirjutas, et seal linnas olla vaid üks hotell – Belvedere - ja seal maksab kahene tuba 70.-EUR. Hotell asus kohe linna sissesõidu teel, veel enne kui tee päris alla linna jõudis. Nii avaneski meil oma toa rõdu pealt (elasime juba nii uhkelt, et peale vetsu ja vannitoa oli meil juba ka oma rõdu) ilus vaade alla linna ning kogu orule, mida ääristasid kaugusse kaduvad ja udusse mattuvad mäed-künkad.
Olles ennast mõnusalt sisse seadnud, põrutasime alla linna einestama. Ega siin linnas väga selliseid trattoriaid ja pizzeriaid ei olegi – vähemalt ei sattunud me neile just väga peale. Aga õnneks leidsime alt peaväljaku äärse parki servast pizza koha Re Leon. Enamuses tegi ta endale käivet pizzasid kaasa müües, aga tagapool oli neil kitsas tuba koos kolme lauaga. Meile kaeti laud siis seal. Üks tegelastest seal oskas ka väga ladusat inglise keelt, kellega saime siis omad tellimused kenasti aetud. Alguses puterdasime ühe teisega seal itaalia keelt, aga niipea, kui nad said aru, et me mõistame inglise keelt, siis kutsuti see mees välja.
Pizza oli seal täitsa hea – teavad kuidas teha. Muidugi Mamma Rosa pizza Taorminas jääb siiski meie reisi ja hetkel kogu mu elu kõige paremaks pizzaks. Aga hinnad Re Leon’is olid väikestel pizzadel (sellised parajad kahekesi süüa) 5-6.-EUR ja suurtel perepizzadel (nii umbes 4 inimese jaoks paras ports) 10-12.-EUR.
Corleone ise on aga mõnus ja kena väikelinn. Eriti vahva on siin veel see, et turistid ei satu siia just väga tihti, kuigi koht jääb päris Palermo külje alla.
RSS (2.0)
0 Comments:
Post a Comment
<< Home