Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri päevade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal! Ning lisasin Sitsiilia teemat puudutavaid olulisemaid linke kah sinna. Pilte saab näha aga siin.

Friday, April 25, 2008

FCO (Rooma) – TLN

Kuna meie lennuk väljus juba k1110, siis tuli suht vara kohal olla. Nii saigi esimeste seas kiired eined M&J Hosteli enda köögis (vahest nad pakkusid einet seal, kui alumine kohvik ei olnud avatud või midagi) ja põrutasime rongijaama. Piletid olid nüüd meil ausalt augustatud (loe: komposteeritud, sest tegelikult pani aparaat sinna miski kuupäeva ja muud teksti peale) kui rongi peale istusime ja veidi vähem kui kolmveerand tunni pärast olimegi juba FCO lennujaamas. Võtsime siis kohe ka sappa – sest tublide eestlastena olid kõik varakult kohal ja me olime (võib suisa öelda), et pea viimaste seas :D

Oli vist miski tihe päev – sest igal pool olid meeletud järjekorrad – nii ka turvakontrollis, kus kõik venis ikka väga pikalt. Saime aga lõpuks kenasti oma värava juurde ja võtsime siis seal mugavad asendid sisse ning jäime ’call’-i ootama.

Kui rahvast lennule kutsuti, siis kõik normaalsed (loe: tavainimesed) võtsid kenasti rivvi üksteise järel, kuid vahepeal meie lähedale istuma tulnud ekspoliitik Liina Tõnison (koos miski sõbranjega) ei saanud muud moodi, kui pidid ikka teistest vingemad olema ning just enne seda, kui meie oma järjekorraga nende toolide juurest mööda jalutasime, tõusivad nad püsti ja astusivad lihtsalt vahele. Sähh sulle siis viisakaid ja haritud inimesi – ja mina veel arvasin, et tegu on mõisliku inimesega.

Tagasilend venis jubedalt – ei tahtnud mitte see 3,5h liikuda kiiremini. Aga lõpuks k1540 ajal (Eesti aeg) me siiski maandusime päikselises kuid jahedas Tallinnas. Lennukis lehti lugedes nägin pealkirja – pungad on puudel puhkemas. Seega need kaks nädalat, mil ära olime, ei olnud siin midagi muutnud – isegi kevadet polnud veel (ja Sitsiilias olid kõik kohad lilli ning õisi täis).

Tallinn lennujaamas ootas meid veel teinegi ebameeldiv üllatus – nimelt selle lennu pagas venis oma pea kolmveerand tundi lennu pealt maha tulla – vahepeal muutus suisa lennu number ja nimi pakilifti ekraanil, et hakkasime suisa lootust kaotama. Krt ma aru ei saa – lennujaama nagu polegi õieti (lende veel vähem) ja siis ka ei saada hakkama :( jama värk.

Aga reisiga jäime rahule. Kindlasti peab sinna millaski uuesti tagasi minema – siis ehk mõnel sellisel ajal kui ka vesi on soe – saab niisama vees kah vedeleda.

Thursday, April 24, 2008

Rooma

Hommikust saab M&J Hosteli kõrval asuvas baaris süüa. Toit (saiakesed ja piimaga krõbinad) ning kohv ja mahl on hinna sees. Nende tarvis antakse hostelist kaasa vastavasisuline kuping.

Pärast einestamist kondasime linnas ringi. Vaatasime Navona platsi, kus õhtul pidi Berlusconi toetajate üritus toimuma, Pantheoni ja Hispaania treppe. Võtsime igalpool aega, et niisama mõnuleda ja olla. Vaatasime inimesi ja nemad meid ;). Kuigi pole veel teab mis suur hooaeg – siis turiste oli kohati juba rohkem (eriti Hispaania treppidel) kui kohalike.

Navona plats on väga lahe koht. Enamasti hõivavad ilusa ilmaga selle erinevad kunstnikud, kes siis seal oma töid müüvad või siis suisa kohapeal karikatuure teevad. Enamuses olid väljas aga erinevate kaunite maalide ja joonistustega – küll loodusest, küll inimestest, küll linnadest. Mõni neist oli ikka kohe täitsa vinge.

Võtsime ka ühe korraliku eine ühes sealses välikohvikus, kus hinnad polnudki teab mis väga erinevad mujal nähtust – pizza koos poole liitrise veiniga kokku vaid 21.-EUR. Eriti rõhutas tolle kohviku sisseviskaja, et hinnad ongi sellised nagu paberil kirjas – ei mingeid ekstratasusid. Ja nii ka oli. Seda on hea teada, sest tihi pannakse, kas siis väljas istumise või miski muu asja eest veel ekstra tasu otsa ja menüüst kokku liidetud summa polegi see, mis tegelikkuses maksta tuleb. Kuigi see lisatasu pole enamasti eriti suur (kuskil 10%), siis alguses on see ikkagi üllatav.

Pärast pizzat Hispaania treppide lähedal asuvas kohvikus, kus me ka reisi alguses einestasime, võtsime mõlemad ühe tiramisu (6.-EUR/tk), mis oli väga hea – suisa sulas suus. Nautisime siis seda mõnuga ja pikalt.

Kuna päev oli pikk siis enne õhtut käisime veel korraks ka hostelis, et jalgu puhata. Ning hea oli, et läksime – kiskus nimelt vihmale, ning saime niiviisi enda terve reisi kaasa veetud ja veel mitte kasutatud vihmakeepe kasutada :)

Navona platsile jõudes, oli see juba rahvast paksult täis ja kõlaritest kostusid erinevad itaaliakeelsed hõiked, millele siis rahvas kaasa skandeeris. Alguses olid seal igasugu sellised tüübid, keda me ei varem, ega ka Itaalias telekat vaadates polnud veel näinud – st vähetähtsad tegelased. Läksime siis suurema vihma käest korraks Navona platsis asuvasse kirikusse varju – kus teisigi meiesuguseid huvilisi ennast kuivatas ja erinevalt meist ka poliitikast omavahel pajatasid.

Pärast k1900 pandi kirik kinni ja siis suundusime taas välja – ning hästi tegime, just siis hakkasid tulema lavale erinevad tähtsamad tegelased, kellede nimesid kõiki küll ei teadnud, kuid kes Itaalia televisioonist olid juba tuttavaks saanud. Ning päris lõpus kargas lavale ka Berlusconi ise. Sain mingi hetk ühe pingi peale teiste fotograafide kõrvale hea positsiooni sisse ning võtsin kah mõned pildid sealsetest suurkujudest.

Õhtu lõpetasime hotellis juba varem ostetud õllede hävitamisega ning snäkkide närimisega sinna kõrvale. Reis hakkab läbi saama – on mida meenutada ja millest rääkida (nagu ka siinse reisikirja lugeja võib näha) :D

Wednesday, April 23, 2008

Palermo – Rooma

Hommikukohvi ja saiakese võtsime hotelli kõrval olevast kohvikust. Üks asi mis mulle lõunamaade juures (aga ka mujal Kesk-Euroopas) meeldib, on see, et siin saab juba vara hommikul ülihäid ja soojasid saiakesi ja veel laias valikus. Eestis on need nn ’värsked’ saiakesed tihti kas eelmise õhtu valmis küpsetatud ja uuesti üles soojendatud, või halvemal juhul suisa vanad. Ootan aega, mil ka Eestis võiks niiviisi hommikut alustada (praegune/endine Balti Sepik kohvik Pärnu mnt ei ole viimastel aastatel enam ennast kvaliteedi kohapealt just hästi üleval pidanud).

Patseerisime veel veidi Palermo peal ringi. Külastasime ühte lähikonnas olnud katedraali, mis oli varem kogu aeg kinni olnud, ja vedelesime suure teatri (Teatro Massimo, mis asub Piazza Giuseppe Verdi’l) esistel treppidel, et veidi inimesi vaadelda.

Pärast seda põrutasime aga viimased värsked saiakesed hambus lennujaama bussi peale, mis startis Piazza Ruggero Settimo ja Viala della Liberta nurga pealt iga poole või tunni aja takka (ei meenugi praegu enam täpselt). Pilet maksis 5,30EUR ja sõiduaega kulus 40min.

Palermo lennujaam on umbes nagu TLN omagi – keskmisest väiksem lennujaam, kuid erinevalt TLN omast oli sealt 2006. a läbi sõitnud tervelt 4,6mln inimest ning aastaks 2010 (või oli see 2015) plaanivad nad suisa 10 mln inimese piiri ületada. Suured ümberehitusplaanide skeemid ja pildid olid seal teisel korrusel ühes ruumis suisa väljas ja puha – näeb tulevikus täitsa vinge välja.

Kuna aeg venis nagu kaameli ila, siis läksid meil ajapikku ka kõhud tühjaks, eriti kuna me sattusime istuma ühe maitsvaid maiuseid müüva putka lähedale ja inimesed ikka voorisid ja voorisid sinna sisse ja välja ning kõigil olid neil väljudes midagi head hambus ;). Nii ei pidanud varsti meiegi enam vastu ja ostsime ka ühe Sitsiilia lootsiku (või mis iganes nimi tal oligi) – maitses jube hea. See aga omakorda tekitas vaid söögiisu juurde ja nii me siis otsustasimegi varsti ühed pasta ringid kõrvalolevas söögikohas teha.

Lend ise sujus kenasti ja juba k1800 leidsimegi ennast Roomast. Lennujaamas läks pakkide ootamisega veidi kauem kui eelmistel kordadel ja ka rongi ei olnud kohe ees, nagu eelmisel korral – eks muidu oleks varemgi Rooma jõuda.

Ka seekord otsustasime riskida, ning ostsime piletid valmis (nagu esimeselgi korral), kuid ei augustanud neid perroonile sisenemisel asuvates komposteerijates, vaid istusime ilusti rongi maha ning tegime näo, nagu oleks esimest korda siin ja ei tea sellisest süsteemist muffigi. Ka sel korral läks meil õnneks ning mitte ühtegi kontrolöri ei ilmunud välja, kes me käest oleks piletit nõudnud. Taas hoidsime 22.-EURi kokku (sest eks kasuta me siis need piletid tagasi sõites ära).

Enne hosteli (taas M&J Hostel) jõudmist käisime veel kiirelt ka raudteejaama külje peal asuvas Spar toidupoes ära, et õhtuseks pastaroaks materjalid valmis osta. Hostelis asusimegi kohe selle valmistamise kallale, et pärast ei peaks liiga hilja sööma hakkama. Sealses köögis oli parasjagu juba kaks inimest ees, ja meie üllatuseks miski hetk, kui olime kõik juba omavahel inglise keeles kõnelenud, tuli üks neist meie juurde (hetkel mil me just Anniga omavahel eesti keeles kõnelesime), ning ütles: ’Eestlased jah?’

Meie üllatuseks oli samasse hosteli kolinud vahepeal mitu kaasmaalast, kellest üks (see kellega kohtusime), oli noor kunstiõpilane Rait. Olla teine saanud miskid rahad kaela, et siin (Itaalias, täpsemalt Lõuna-Itaalias) kunsti studeerida, kuid see seminar või klass või miski oli just siis ära canceldatud, kui ta juba kohal oli. Kuna aga rahad olid juba olemas, ja ta ise ka juba siin kohal – siis oleks olnud patt kunstiõpilasel (ja ka lihtsalt noorel maailmaränduril) lihtsalt tagasi sõita. Tegu on siiski Roomaga – kunstide pealinnaga! Nii ta siis veetiski oma aega siinseid kunstigaleriisid (enamuses pisikesed eragaleriid) läbi kammides. Tal oli suisa selleteemaline Rooma kaart, kus kõik sellised pisikesed galeriid peal olid – ja see pilt oli ikka sigadema kirju.

Meie Anniga aga põrutasime pärast söömist öist Roomat kaema ja meie üllatus oli suur kui Piazza della Repubblica peal (st servas) asuvas suures ja uhkes hotellis toimus filmi Iron Man esilinastus ning kohal olid ka filmi staarid, st meie nägime küll vaid Terrence Howard’it, aga eks seal oli teisigi.

Öised ja valgustatud Colosseum ja Vittorio Emanuele II monument (koos selle suure majaga) näevad pimedas ikka väga pompoossed välja. Soovitan kindlasti ka pimedal ajal Roomas ringi paterdamist.

Õhtu lõpetasime Cefalust kaasa ostetud Marsala veiniga (mis on Sitsiilia au ja uhkus) ning sinihallitusjuustuga.

Tuesday, April 22, 2008

Palermo

Kuna juba eelmisel õhtul saime aru, et Palermos pole midagi erilist, siis terve see päev, mis oli selle linna tarvis varutud, kulges suures osas hotellis vedeledes – meile endalegi suureks üllatuseks. Aga meil oli sellegipoolest väga lõbus päev.

Hommik algas aga sellega, et ärkasime vara, et enne veel kui kesklinnas parkimise eest uuesti tasu nõutama hakatakse, saaksime oma masinaga liikvele mindud. Suureks küsimuseks oli meile, aga see, et millised on need tänavad, mis viivad meid sinna soovitud kohta linna põhja servas, kus Sixt linna kontor asus. Erinevalt Cataniast, asub Palermos Sixt kontor kaunis kesklinnast eemal.

Kuidagi meil aga läbi vaistu ja Anni hea kaardilugemise õnnestus ühesuunalistele tänavatele sattuda siis kui nad sõidutasid õiges suunas või siis oli suisa kahesuunaline tänav meie ees ja all. Lõpuks pärast mitmeid keerukaid manöövreid ja peaaegu meie enda poolt tekitatud automõlkimist (tagurdasime nii, et napikalt oleks ühele seisvale masinale otsa pannud, aga Anni viimase sekundi karjatus päästis meid) jõudsime siiski kenasti Sixt büroo (loe: luuk maja alumisel korrusel) juurde. Ja kuna me olime seal mõnusalt varakult kohal, siis leidus isegi üks vaba parkimiskoht üle tee :)

Pärast k0900 avati ka kontor ning saime oma masina uhkelt üle anda. Tunnistatu täiesti kõlblikuks (ja nagu hiljem selgus – pangas broneeritud summast ei võetud sentigi maha). Muidugi peab siinkohal hoiatuseks ütlema kõigile Eestis paiknevate pangafiliaalide klientidele, et näiteks tühistamata broneeringud krediitkaardi peal ripuvad pangas üleval kuu aega, kui kaardi omanik ei avalda ise soovi seda kustutada. Ehk teisisõnu, kui sa kohe ise kisa ei tõsta, siis pank koorib sult selle 800.-EUR (loe: üle 12 000.- EEK) peal vabalt intressi nii mis müdiseb.

Sixt kontoora juurest võtsime nõuks linnaliini bussiga tagasi tulla ja kuna enamasti tuli sõita vaid mööda sirget teed, siis polnud ka muret, et ära eksime. Buss nr 704 võtab sealt iga mõne aja tagant rahvast peale ja 1.-EUR piletiga saab mõnusalt kesklinna sõita. Meil siin taas vedas (ei seekord olid meil mündised täpselt olemas) – bussijuhil olid piletid otsas ning nii lasi ta meil ilma piletita sõita :D

Vedelesime siis veidi hotellis ning vaatasime itaaliakeelseid saateid. Lõuna paiku käisime korraks linnas pizzat söömas (mis polnud pooltki nii hea, kui meil varem proovitud). Ja alles päris õhta eel käisime veel veidi linna peal ringi. Nii sisutühi see päev siis oligi.

PS. Autoga (Fiat Idea) kulus meil mööda Sitsiiliat ringi rallides (keskmine kiirus oli tänu käänulistele mägiteedele 40km/h) ära 870km ja selle peale omakorda 48l kütust (diislit), seega keskmine kulu oli vaid 5,5l/100, mis on nii vaikse kiiruse peale täitsa hea. Seega läks meil lisaks rendihinnale veel masina jaoks lisaks vaid 66.-EUR, mis on napilt ühe ööbimise raha.

Monday, April 21, 2008

Cefalu – Palermo

Magasime taas pisut kauem. Pakkisime asjad ja kolisime k1000 ajal välja (omanik palus hiljemalt selleks ajaks ruumid vabastada). Panime enda asjad autosse ja läksime linna kohal kõrguva kaljumäe La Rocca otsa ronima (õigemini mööda treppe üles jalutama). Päris kindluseni ei viitsinudki ronida – eks ole neid juba nähtud ka igasuguseid. Nautisime kuskil poole mäe peal (seal kus esimene suurem kindluse müür on) vaadet alla linnale ja merele ning tulime siis alla tagasi.

Pärast seda läksime ja lasime palaval päikesel enda kehasid veidi pruunistada – võttis täitsa hästi. Ujuma siiski veel ei kippunud – vesi oli piisavalt jahe (isegi eestlase jaoks). Pärast mõningast vedelemist rannas võtsime pisikese eine pizzerias ning alustasime sõitu Palermo suunas – valisime taas mitte kiirtee, vaid kohaliku taseme tee. Päris linna alguses käisime veel korra masinat tankimas ning siis ka välist pesu tegemas (käsipesu oli 5.-EUR) – igaks juhuks, et autorendi firma selle eest lisaraha ei nõuaks (kuigi ma ei tea, kas sellise asja eest üldse võivad nad lisa nõuda või mitte).

Suurlinnad on ikka jubedad küll. Esiteks – meeletult inimesi. Teiseks – jubedalt sõidukeid (ja kõik nad sõidavad tihedalt üksteise kõrval). Kolmandaks – parkimiskohti üldse pole. Ja lisaks veel – pooled teed on ühesuunalised (isegi mõned üüratult suured tänavad).

***
PARKIMINE PALERMOS:
Aga lõpuks, läbi õnne, jõudsime täitsa sobivasse kohta välja ja saime isegi parkimiskoha. Siis aga hakkas taas jama pihta – meil oli vaid 10.-EUR paberraha kohe käepärast ning parkimine maksis 1h=1.-EUR. Ei teadnud ka, kas peab olema täpne raha või kuidas – võõras koht siiski. Nii proovisin mitmelt poolt ümbruskonnast seda 10.-eurost ümber vahetada. Aga kõik keeldusid. Täiesti arusaamatu asi, kas tõesti ilma ostu sooritamata ei saa sellist asja nüüd siis teha?

Jäin siis masina juurde ja Anni läks Albergo Ariston hotelli otsima (see asub miski suure maja 6 korrusel), mille olime välja valinud (ja kus kahese toa koos viisaka vannitoaga hinnaks pakuti 62.-EUR/tuba). Mõne aja pärast tuligi ta juba tagasi ning rõõmusõnumina teavitas, et hotellikoht olemas (off-seasonil on nende leidmine suht riskivaba – alati on kohti saadaval) ning sai sealt (pärast maksmist) ka 1.-EUR mündi, mille eest saime siis masina kenasti parkima ära panna. Samas läks meil veidi kehvasti – oleks veel pool tundi passinud olekski meil sellest 1.-EURist piisanud. Palermos lõppeb tasulise parkimise aeg k2000 ja hakkab hommikul k0900. Meie tasutud parkimise lõpp oli aga k1930 – nii pidime pärast asjade hotelli viimist veel korra tagasi tulema, et see viimanegi pooltund ära tasuda.

Parkimisautomaadi peal olid joonistatud 50sendine, 1.-EUR, ja 2.-EUR, aga tegelikult sai sisestada igasuguseid münte – alates kõige pisematest. Hotellis olnud vanamees seletas lisaks, et tasuda saab vaid täistundide haaval – ei hakanud seda ise testima, kas oleks ka vähema ajaga pileti saanud – võiks ju küll.

***

Õhtu lõpetasime einega kaunis hotelli lähedal asuvas vanalinna servas paiknevas restoranis. Siin kandis on kolm tänavat jutti, mis kõik on väikeseid ja hubaseid söögikohti täis. Liikudes mööda suurt tänavat Via Maqueda pidi lõuna poole, siis pärast Via Cavouri tuleb kolm väiksemat tänavat vasakule, mis kõik pakuvad erinevaid söögi- ja joogikohti, kus keha kinnitada või siis väikene vein võtta.

Olles enda kõhud täis söönud jalutasime tagasi hotelli ning vaatasime itaaliakeelseid inglise filme :D Nalja oli kui palju, püüdes aimata, mida nad parasjagu seal rääkida võivad.

Sunday, April 20, 2008

Corleone – Cefalu

Kuna tegu oli pühapäevaga ja uni oli mõnusalt magus, siis võtsime unest viimast ja magasime kohe kaua – tervelt k0900ni välja ;) (eesti aja järgi siis k1000ni). Hommikueineks pakuti tüüpiliselt kohvi, röstsaia ning neid väikeseid tarretunud moose pisikestes kohvikoore suurustes pakendites nagu neid ikka igal pool näha võib (et ühest moosist piisab napilt ühe saia jaoks). Ahjaa üks tavaline saiake kummalegi oli ka saadaval ja õun :D

Kuna eelmisel õhtul tehtud linnatuur jäi meile väheseks, siis läksime veelkord alal linna, et nüüd siis juba päevavalguses seda kõike kaeda.

Kohe esimeses kirikus, mille lähedale me saime masina parkida, toimus jumalateenistus ja terve kirik oli paksult rahvast täis. Mõnus oli vaadata kuidas kogukond kokku hoiab ja inimesed tundusid seal õnnelikud olema. Kuna aga linnas on palju kirikuid, siis rahvast igale poole ei jagu – nii oli veidi hiljem külastatud katedraal suisa tühi – hea kui koos meiega 10 täis sai.

Aga esimese kiriku juurest veidi edasi ja alla vasakule jalutades saimegi juba tuttavale keskväljakule, kus õhtuste promeneerijate asemel olid koha hõivanud pudipadi müüjad ja pinkidel istuvad vanamehed, kes maailma asju omavahel arutasid (vähemalt me arvasime nii). Ühte turistide paari nägime veel ka – seega me polnud ainukesed turistid selles linnas :), kuigi eelmisel õhtul tundus nii.

Olles linnatuuri lõpetanud põrutasime mäest üles oma hotelli juurest mööda, et suunduda saare siseteid mööda Cefalu poole. Võtsime taas sihiks just siseteid pidi liikuda – kuigi kiirem ja otsem oleks olnud sõita üles rannikule ja siis mööda rannikuäärset sirget maanteed. Sisemaa käänulised teed on mõnusad.

Ühes vahepealses väikekohas (Frizzi?) nautisime (nagu kaardi pealt võis lugeda ja mis ka tõele vastas) ilusat vaadet alla orgu. Samal ajal toimusid aga seal just miskid matused. Muideks, need olid juba kolmanda matused, mille peale me sattusime terve Sitsiilia reisi jooksul. Esimene oli Piazza Armerinas, teine Agrigentos. Kõige suurem ja rohkemaarvulisem oli Agrigentos, kus terve katedraal oli rahvast pilgeni täis ja paistis et lahkunu oli miski ülitähtis tegelane.
PS. Pulmade peale pole veel sattunud ;)

Selles pisikeses kohas (Frizzi?) külastasime ka ülevalt silma jäänud surnuaeda – kuna siinsed surnuaiad ei ole teps mitte sellised nagu meil Eestis – siis oli vaataist küllaga. Nimelt moodustavad lahkunud perekonnaliikmed või muidu sugulased enamasti ühe väikese maja, kus iga kirstu, või mine tea mis nad sinna sisse panevad, kohta on oma kambrike. Nii võibki näha neljakorruselisi pisikesi luukidega kaetud majakesi, kus siis nimed on iga luugi peale kirjutatud – et kes seal taga puhkab.

Kõrgematele luukidele saab ligi redelitega, mis siis mitmel poole surnuaias valmis olid – sellised tagant poolt ratastega, et oleks mugav liigutada. Paljudel luukidel on kas luugi küljes, või kuskil kõrval seina peal vaas kinnitatud, kuhu siis saab lilli viia. Mõned majad olid veel ka tühjad – ju alles hakatakse täis matma – või siis on uut ringi ootamas. Huvitav oli see et kõik, keda me seal nägime, olid sündinud 19. sajandi lõpus (kuskil 1880) või hiljem. Varem sündinute hautu lihtsalt ei olnud. Ei tea miks see just nii on.

Edasi suundusime ikka üles ja alla, vasakule ja paremale – nagu korralikel mägiteedel ikka. Kujutan ette kuidas mootor ja pidurid vatti said – kuigi me sõitsime täitsa viisakalt ja mitte üldse kihutades. Aga ega väga üle kolmanda käigi tihti kasutada saanudki.

Kuna kell oli piisavalt, et kõhtu midagi pista, siis võtsime järjekordses väikelinnas hetkeks aja maha ning ühest veel lahti olevast snäkibaarist saime kaks väikest pizzakest ning pärast ka kohalikku jäätist. Kulusivad mõnusasti marjaks ära, sest järgmine kord kui me süüa saame on ju alles kuskil k2000 ajal kui söögikohad taas avatakse. Isegi poed pannakse selleks ajaks kinni, kui siesta on – seega ikka täielik black-out.

Õhtu lõpuks maandusime Cefalus. Sõitsime kaardi järgi linna sisse ning püüdsime võimalikult meil varem välja vaadatud ööbimiskoha lähedale saada, ning õnnestuski miskis ühesuunalises tänavas ennast mõnusalt ära parkida. Jalutasime Via Umberto peale tagasi, kus asus korter-öömaja pakkuv firma – Locanda Cangelosi. Peremees elas vist ise ka veel samas majas. Kuna aga kõik neli selle maja tuba oli juba välja üüritud, siis juhatas ta meid sinna samasse tänavasse, kus me masin paiknes, ning näitas meile ette suure toa ja köögi ja pesemisruumiga esimese korruse privaatse elamise. Kogu see pull maksis vaid 50.-EURi (me olime selleks hetkeks vist juba siinsete suht kalliste hindadega ära harjunud, nii ei tundunudki see summa enam röögatu).

Linn ise on aga mõnus koht. Suviti võib siin kindlasti kõvasti rahvast olla, sest paistab olevat põhjaranniku üks popimaid randasid. Rand on mõnusalt liivane. Tänavad paiknevad vanalinnaosas merega risti ning suunduvad niiviisi ülevalt alla mere poole, kus on päris enne vett ees üks risttänav – et otse vette need tänavad ei jookse. Samas on mere ääres vulkaanilise kivimi peal tehtud jalutusrada ning nii saab vaateplatsilt ilusti mööda veeäärt pidi jalutada muulini ning edasi liivaranda. Tõusu ajal võib see tegevus kaunis märg olla, aga praegu oli mõnusalt madal veetase.

Soovitan kindlasti seda linna külastada kõigil Sitsiiliasse sattujatel.

Seekordse õhtueine tegime taas ise – kuna meil oli ju nüüd privaatne elamine koos köögiga, siis oli meil selleks kena võimalus. Tegime taas pastat koos parmesani juustu ja mitmete lisanditega – maitses üli hea – ikkagi ise tehtud. :D

Saturday, April 19, 2008

Agrigento – Valle dei Templi – Eraclea Minoa rand – Sciacca – Corleone

Kuna õhtul oli meid vastu võtmas mees ja hommikul naine, siis õhtul kokku lepitud toa maksumus 40.-EUR (koos hommikueinega) kasvas hommikuks 45.-EUR peale. Kuna me sellega aga nõus ei olnud siis lõpuks leppisime 40.-EUR ja ilma hommikueineta (milleks oligi vaid saiake).

Haarasime selle eest hoopis paar tänavat edasi asuvast pagariärist kaks topeltviineriga pirukat (muideks siin kandis on kombeks viineripirukaid kahe viineritega teha) (1.-EUR/tk) ning jalutasime neid mõnusalt pehmeid ja häid pirukaid nosides vaikselt auto poole.

Edasi tiirutasime paar korda linnas ringi, kuna ei saanud kohe teps mitte õige teeotsa peale. Ja päras ei leidnud kuidagi seda õiget väravat üles, et Valle dei Templi’sse sisse saada. Pärast paari katset me siiski sinna jõudsime. Miski putka mees oli omaalgatuslikult seal oliivipuude vahele parkivatelt masinatelt parkimismaksu küsima hakanud. Õnneks ta ütles, et makske niipalju kui saate. No ma siis võtsin taskust münte (mida oli pea 1.-EUR jagu) ja andsime need talle.

Kuna templite territooriumile (mis on sõidutee poolt jaotatud kaheks) saab kahelt poolt siseneda. LP soovitas Hera templi poolset väravat. Läksimegi siis sealt poolt ligi. Kui aus olla siis on see hea tõesti – annab mõnusa ülevaate kogu sellele territooriumile sealt ülevalt. Sissepääs on 8.-EUR/inimene ja selle eest saab pileti, millega saab kaks korda siseneda! Ehk siis kui jätta masin Hera templi poolsesse otsa (nagu meie tegime) ning käi läbi kõigepealt see suurem osa ning siis to alumine (teiselpool teed olev) osa, siis võib tekkida olukord, kus te ei pääse enam suuremasse ossa tagasi, kuna olete pileti juba kaks korda läbi augustanud. Meil läks ses mõttes õnneks, et alumise ukse juures ei olnud tagasiteel kedagi ees ning saime niimoodi siiski ilusti otse auto juurde jalutada, mitte ei pidanud ringi minema ega uut piletit ostma.

Ülemine (suurem) osa on ka selle pärast parem, et seal on templid paremini säilinud. Alumises osas see-eest olla kunagi olnud jälle plaan ehitada kõige suurem tempel - Zeusi tempel, mis muidugi on tänaseks päevaks maavärina tagajärjel kokku kukkunud (st. see osa templist, mis tol ammustel aegadel valmis ehitati – sest nagu ma aru sain, kogu see tempel polegi kunagi valmis olnud).

Olles ennast seal palava päikese all juba piisavalt praadinud tõmbasime ennast jahedasse masinasse ja kappasime veel enne siesta algust poest läbi, et päevaks endale midagi sealt hamba alla saada. Edasi suundusime siis juba mööda ranniku äärt ühte LP poolt kiidetud kohta – Eraclea Minoa randa. See asus mõnusalt suurtest teedest eemal ja oli parajalt pikk. Meenutas meile veidi Palolemi, kus me India reisi lõpus elasime.

Rand oli liivarand, erinevalt näiteks Taormina äärsetest randadest, mis on kiviklibused. Nii sai seal vabalt palja jalu ringi kapata, ilma et oleks pidanud pidevalt vaatama, et midagi teravat jalge alla ei jääks. Pistsime pikniku korras ühe kaasaostetud jogurt ja paar õuna nahka ning läksin jahedale veele vaatamata ikka korraks ennast sinna Sitsiilia vette märjaks kastma. Ega ta nüüd nii väga jahe ka polnud, Eestis on sellist vett ikka pidevalt saada, aga samas väga pikalt ei taht kah seal vedeleda, erinevalt näiteks Palolemist, kus vesi oli kohati soojem kui õhk :D

Ranna parempoolset otsa palistas kõrge liivakivist kalju, mis oli mere ja tuulte poolt mõnusalt triibuliseks kooritud. Kuna veel hooaega ei olnud siis oli rand pea et inimtühi, vaid mõned üksikud vaprad lasid päikesel end pruunistada ning paar vapramat käis minu kombel korraks vees end jahutamas. Ehk võis vabalt tsiteerida klassikuid – igav liiv ja tühi väli. Aga seda siis positiivses mõttes – sest igal ruutmeetril inimest kohata oleks olnud ikka kole küll :D

Pärast pikka-pikka jalutuskäiku pakkisime end taas teele ning suundusime läbi Sciacca (või nagu meie seda kutsusime – Tsika-tsaka) kurikuulsa nimega linna – Corleone poole. LP kirjutas, et seal linnas olla vaid üks hotell – Belvedere - ja seal maksab kahene tuba 70.-EUR. Hotell asus kohe linna sissesõidu teel, veel enne kui tee päris alla linna jõudis. Nii avaneski meil oma toa rõdu pealt (elasime juba nii uhkelt, et peale vetsu ja vannitoa oli meil juba ka oma rõdu) ilus vaade alla linna ning kogu orule, mida ääristasid kaugusse kaduvad ja udusse mattuvad mäed-künkad.

Olles ennast mõnusalt sisse seadnud, põrutasime alla linna einestama. Ega siin linnas väga selliseid trattoriaid ja pizzeriaid ei olegi – vähemalt ei sattunud me neile just väga peale. Aga õnneks leidsime alt peaväljaku äärse parki servast pizza koha Re Leon. Enamuses tegi ta endale käivet pizzasid kaasa müües, aga tagapool oli neil kitsas tuba koos kolme lauaga. Meile kaeti laud siis seal. Üks tegelastest seal oskas ka väga ladusat inglise keelt, kellega saime siis omad tellimused kenasti aetud. Alguses puterdasime ühe teisega seal itaalia keelt, aga niipea, kui nad said aru, et me mõistame inglise keelt, siis kutsuti see mees välja.

Pizza oli seal täitsa hea – teavad kuidas teha. Muidugi Mamma Rosa pizza Taorminas jääb siiski meie reisi ja hetkel kogu mu elu kõige paremaks pizzaks. Aga hinnad Re Leon’is olid väikestel pizzadel (sellised parajad kahekesi süüa) 5-6.-EUR ja suurtel perepizzadel (nii umbes 4 inimese jaoks paras ports) 10-12.-EUR.

Corleone ise on aga mõnus ja kena väikelinn. Eriti vahva on siin veel see, et turistid ei satu siia just väga tihti, kuigi koht jääb päris Palermo külje alla.

Friday, April 18, 2008

Piazza Armerina – Villa Romana del Casale – Morgantina – Enna – Agrigento

Hommikul ärkasin vara (vahest tänu sellele et sai õhta suht vara magama mindud). Ärgates tundsin kohe ka värskelt küpsetatud saiakeste lõhna – see oli lihtsalt nii hea. Hiljem saime tõdeda, et ka lõhna tekitajad – saiakesed – olid üli maitsvad ja mõnusalt pehmed. Kahju vaid, et me ainult ühe saime võtta.

Asjad pakitud ja kõht täis logisime end kloostrist (ptui.. hostelist) välja, panime pakid vööri (loe: autosse) ning läksime linna peale ringi veel kondama. Kuna eelmisel päeval jäi kõrgel linna kohal mäe peal asuv katedraal vaatamata/külastamata, siis oli nüüd just paras aeg seda teha. Kuigi peauks oli tal veel kinni siis küljepealt sai sisse ning kaunid sisevaated lummasid meid hetkega.

Edasi suundusime Piazza Armerinast veidi edela suunas Villa Romana del Casale poole. Alguses ei leidnud mitte seda õiget kohta kust õige teeotsa peale saada, aga lõpuks siiski (olles vahepeal juba suurele maanteele välja sõitnud) leidsime selle linna lõunast tuleva sissesõidu tee pealt päris linna keskelt. Seal näitab nool alla vasakule. Et vahepeal oli sildi peal mitte kohanimi vaid mosaic, siis ajas see meid segadusse. Kui eks siinlugejad siis võtku teadmiseks, et ka mosaic’e näitavad nooled on õiged.

Kuigi Sitsiilia LP ütleb, et see koht on avatud juba k0800 ajal, siis kuna hetkel toimuvad seal suuremat sorti restaureerimised (nimelt klaaskatused, millega need varemed kaetud on, tekitavad liigset niiskust, mis omakorda hävitab mosaiike – nõiaring missugune) on avamisaeg viidud k1000 peale. Ka hinnas on nad järgi andnud – saime kahekesi kokku vaid 5.-EUR eest sissepääsu lunastatud.

Restaureerimine muidugi tähendab seda, et kõik mosaiigid on mõnusa tolmuga kaetud ja sellist erksat värvide kammat, mis seal tegelikkuses on, näha ei ole. Mosaiike on seal ikka kõvastu. Põhimõtteliselt on kogu selle saunade kompleksi põrand olnud kunagi kaetud pisikestest (noh nii umbes 1x1cm) värvilistest tükkidest. Ja seda pindala oli seal ikka kõvasti. Muidugi ei piirdutud seal lihtlabaste mustritega, vaid olulisemates kohtades on terved lood üles tähendatud piltmosaiigi kaudu.

Kindlasti tasub selle koha külastamine end ära, kes vähegi Sitsiiliasse satub. Ja kindlasti ei ole sinna saamine ka teab mis probleem – kuna Sitsiilia on lihtsalt niivõrd pisike maa, et vabalt ühepäevase teekonnaga suvalisest saare otsast saab sinna ja tagasi ära käia (isegi ühistranspordiga).

PS. Muide nende mosaiikpiltide pealt võis leida ka palli mängivaid tütarlapsi, kes kandsid kahest riidetükist koosnevaid nappe kehakatteid – tänapäeval on nende nimetuseks bikiinid. Ja mõelda vaid need mosaiigid on tehtud 2.saj pärast Kristust!!!

Kuna saime kohe päris avamise hetkel kohale, siis õnnestus oma külastusretk enne suurema rahva saabumist ära lõpetada ning suunduda Piazza Armerinast veidi üles poole (kirdesse) – Morgantina’sse (mis asub veidi Aidone asulast veel edasi ja kuhu on sissepääs 3.-EUR).

Morgantiinast on praeguseks järel vaid jupike väljakaevatud kesklinna, aga kunagi (mitmed sajandid enne Kristust) oli see üks tolle aja suuremaid ja uhkemaid linnasid siin kandis. Kaartide peal, mis igal pool siin varemete juures väljas on, võib selle linna tegelikku suurust vaid aimata ja ette kujutada. Kahjuks aga aegade jooksul kaotas ta oma sära ning miski aeg lagunes täielikult.

Väljakaevatud keskväljaku ümbert võib leida uhke amfiteatri, pikkade poetänavate äärsete müügikohtade vundamente, sügavat ja suurt savikoja ahju ning palju muud põnevat.

Selleks ajaks, kui me sealt lahkuma hakkasime, oli päike pea et seniidis :D ja palavus tappis tugevalt. Nii me siis istusimegi oma konditsioneeriga masinasse ning põrutasime kaema Enna ümbruse kauneid rohelisi vaateid. LP kirjeldab Enna ümbruse maid kui kõikse viljakamaid (ja ta ei valeta), mis praegusel kevadisel ajal on kõik nii erkroheline ning tärkav. Lilled juba võtavad võimust ning näitavad oma värve. Sattusime ka ühele sellisele aasale, kus mitmed eri värvi lilled oli suisa segunenud. Enamuses võis näha hetkel aga kollaseid ja kohati punaseid lilli.

Terve Kesk-Sitsiilia maastik on müstiline – kergelt vooklevad mäed ja künkad, mille vahel ja peal ja ümber väänlevad pisikesed mägiteed, kus peal ei sõida just palju masinaid – mis on aga hea, sest siis saab rahus siinse maastiku tempoga kaasa kulgeda ja seda kõike ka autoroolis istudes nautida.

Kuna teadsime juba, et ega enne õhtat pole mõtet järgmisse kohta paikseks jääda, sest ega praegu süüa ju veel saa – isegi poed pandi siesta ajaks kinni, siis me tegime pisikese peatuse Enna kesklinnas. Seal oli õnneks üks baar avatud, kus saime letist väikeseid pitsasid tellida ning kohvi kõrvale rüübata.

Külastasime ka tasuta avatud kindlust, mis nägi välja nagu mõni Eestis asuv ordulinnus ja kus oli sees (ühes ruumis) avatud sitsiillaste ja nende kultuuriteemaline väike fotonäitus. Kindlus ise oli aga jah kaunis meiegi maal näha olevate kindluste moodi (koos kõrge torniga ja puha).

Ostsime tänava pealt vanamehe käest mõned õunad ja apelsinid ja maasikad ning jalutades veel läbi kohalikust katedraalist, kus on üli vinge puust lagi (mida sellistes hoonetes vist väga tihti ei kohta?) ja lisaks ka kogu muu kujundus oli siin väga uhke. Mõju avaldas veel kindlasti ka see, et suurem osa ruumist oli ilma pinkideta (mis tavaliselt kirikutes ikka on). Leidsime sealt veel ka ühe huvitava asja – nimelt puust redeli, mis ulatus maast laeni (noh kõrgust oli seal ikka parajalt, nagu kirikutel ikk) ja ega see redel siis teab kui sirge olnud. Et tunnen täitsa kaasa sellel inimesele, kes neid redeleid mööda turnima peab – võib täitsa kõhedust tekitada.

Enna’st väljasaamisega meil õnneks probleeme polnud ning peatselt olime taas tee peal. Külastasime korraks ka Caltanissettat, mis meil tee peale jäi, ning õhtu lõpuks maandusime rannikulinnas Agrigentos, kus leidsime kerge vaevaga 40.-EURi eest ruumi (koos vannitoaga) päris kesklinnas hotellis Concordia. Sinna samma lähedale saime ka masina kenasti ära pargitud (õnneks tasuta kohta).

Õhtustasime kaunis lähedal asuvas ja LP poolt kiidetud söögikohas L’Ambasciata di Sicilia. Aga LP lisab ka juurde, et magustoitudega pole nad siin just mitte samal heal tasemel kui pearoogadega – seda saime ka meie ise tunda. Tiramisu oli siin tavaline poest ostetav ja külmas hoitav roog, mitte pehme ja maitsev nagu me seda näiteks Roomas saime. Pearoogadega läks aga meil hästi – Anni võttis liha ja mina kalmaari. Jäime mõlemad oma valikuga rahule.

Õhtu lõpetasime jalutuskäiguga üles katedraali juurde (mis paistis iseenesest remondis olevat), kust avanes avar vaade alla tuledesäras rannikule. Väikesed ja vaiksed nahkhiired lendasid siin ka prozhektorite valguses ringi.

Thursday, April 17, 2008

Syracuse/Ortygia – Piazza Armerina

Meie esimeses ‘luks’ toas (oli meil ju siin esimest korda tuba koos vannitoaga ja vetsuga) sujus rahulikult. Ärganuna pakkisime asjad ja viisime need auto juurde ära, et saaks ilma raskete kottideta veel linna peal ringi konnata.

Alguses panime ikka rohkem rõhku Ortygia poole peale, kus asub vanalinn. Külastasime Duomot, mis nagu paljud asjad siin Sitsiilias, on ehitatud esmalt kreeklaste poolt ja siis hiljem roomlaste poolt ümber tehtud. Võimalik, et selle pärast, aga ehk ka muul põhjusel olid mitmed kirikus olnud postid puhta paljad. Kahtlustasime, et hilisem võim on plaaninud midagi ümber teha ja esmalt vana maha kakkund, kuid siis enda omaga jänni jäänud.

Lisaks käib Syracuse juurde veel selline tähtis ääremärkus, et siin on sündinud, kasvanud, elanud ja ka surnud kuulus mees ja õpetlane Archimedes. Kelle puhuks on kenasti olemas ka Archimedese väljak. Et siis kreeklane küll, aga elas hoopis sootuks Sitsiilias.

Kuna varajastel hommikutundidel (enne k1200) veel kuskil söögikohti lahti ei ole Sitsiilias, siis suundusime auto juurde ja põrutasime koos sellega Syracuse põhja ossa, kus lisaks kahele uhkele vanaaja teatrile (amfiteatrid) oli ka Basilica di San Giovanni ning selle all katakombid, kuhu kristlased ammustel aegadel (rooma ajal) omi surnuid matsivad.

Tõesti väga muljet avaldavad ja kõhedust-tekitavad olid need katakombid. Kahjuks seal sees pildistada ei lubatud. Ja kuna meie giid (kedagi ei lastud nimelt ilma giidita) sai endale sappa vaid 4 välismaalast (st inimest, kes vajasid ingliskeelset juttu – meie kahekesi ja kaks sakslast vist), siis ei saanud suure seltskonna varju end peita või teistest veidi maha jääda, et seal siis pilti teha. Aga õnneks olid mõned paremad pildid ootesaalis väljas, mis ma siis üle pildistasin, et oleks midagigi näidata.

Giid jutustas, et tol ajal (nagu ka praegu) käidi ikka ka haudadel kadunukest mälestamas ja (nagu ka praegu venelased teevad) istuti ning peeti pikniku – siis ainult oli selleks kohaks maa-alustes katakombides olevad platsid, kuhu päike ei paistnud ja oli muidu kaunis niiske.

Muidu oli aga süsteem sama nagu praegugi – et pere maeti ühte auku, kus siis iga järgneva jaoks kaevati ava aina sügavamaks. Pisemad lapsed maeti vahest suisa negatiivse kaldega lagi-seina. Samas uhkematel ja tähtsamatel tüüpidel olid suisa ikka maapealsed kirstud. Seal aga käis miski süsteem (mis mul täpselt meeles pole), aga lühidalt: tõsteti surnut ühest kirstust teise ja seal kolmandasse jne kuni vajalik arv kordi täis sai miski riituse või kombe pärast.

Tänapäeval on aga kogu see suur ala (kokku oma 10 000 m2) läbi kammitud ning säilmed minema toimetatud ning vaid augud seintes. Meie giid meid igale poole päris ei viinud ka – vaid suuremad ja olulisemad kohad. Eks see ole sellepärast, et muidu seal mõni võib ehk veel ära ka kaduda – sest maa-ala oli tõesti suur.
PS. Sissepääs maksis 5.-EUR.

* * *
PARKIMINE SITSIILIAS/ITAALIAS:
Parkimine Sitsiilias on (nagu ma juba siin eelmise päeva juures kirjutasin omaette ooper. Päris täpselt ole me sellest süsteemist veel aru saanud. Mõnel pool võib vabalt parkida, mõnel pool võib vaid raha eest parkida. Vahest on ühel pool keelatud vahest pole üldse lubatud. Tasulise parkimise ala juures ei ole alati makse automaati ja tihti on need alad üksteisega läbi põimunud, et kunagi ei tea kas nüüd on vaja maksta või ei.

Samas maksab igal pool Itaalias (olgu siis olulises kohas või mitte) parkimine vapralt vähem kui Tallinnas. Keskmiselt on hinnaks 1.-EUR/h Mõnel pool on see veidi siia sinna, aga keskelt läbi võib 15 Eesti krooni eest TUND aega parkida saada (ja seda ka näiteks Rooma kesklinnas). Lisaks sellele on mitmel pool parkimine piiratud vaid nt k0900-1400 ja k1600-2000 (ehk siis töö ajal).

* * *

Syracuse’st väljasaamisega oli meil aga probleeme. Sõitsime ja sõitsime, aga ikka ei õnnestunud seda õiget teeotsa üles leida. Lõpuks, pärast mitmeid kaardi vaatamisi ning vähese vaistu peale tehtud pööramisi, me siiski leidsime selle. :D Hea, et siin ei pahandata suvalistes kohtades tagasipööramiste peale ning saab valest teeotsast mööda põrutades vabalt õige peale tagasi pöörata :D

Teekond kulges üle Monti Iblei mägesid minevat käänulist teed mööda. Kui varem vaid tibutas õrnalt, siis nüüd hakkas suisa sadama ning mõne aja pärast läks nii pilve (st uduseks), et nägi vaid ühte kurvi enda ees ning nii tuli meil sõida päris pikalt. Kui vahepeal nagu läks ka veidi selgemaks, siis mõne aja pärast oli seis taas endine – et ei näinud muffigi.

Päris mitmel pool pidime keset ristmikku seisma jääda, et kaarti vaadata ja aru saada, kuhu nüüd edasi. Sitsiilias ei näita mitte alati suuna nooled täpselt sinna kuhu tee viib, vaid nad on paigutatud kuidagi nagu kaugemalt tuleva autojuhi silme jaoks õrnalt viltu, et oleks loogilisem. Aga kui ei ole veel harjunud sellega, siis sõidad ikka märgini välja ja hakkad vaatama, kuhu nüüd edasi ja siis ei saa enam hästi aru – näitab ta nüüd seda või teist teed ja mida siin selle noolega üldse mõeldud on.

Aga õhtu hakuks jõudsime ikka Piazza Armerinasse kenasti kohale – kuhu me pidimegi jõudma ning tänu õnnele saime kohe õigele tänavale ning pöörasime peatselt vabasse parkimiskohta, mis oli tasuta, ning mis asus otse meie öömaja ees.

Seekordseks öömajaks oli meil klooster :D – Ostello del Borgo asus selle teisel ja kolmandal korrusel. Klooster ise aga oli kõrvaltiivas. Ööbimine kaheses toas maksis 60.-EUR aga me mõtlesime, et võiks viie inimese tubades ööbida – et tuleb odavam (16,50EUR/inimene). Kloostrile kohaselt on siin meeste ja naiste toad eraldi. Nii juhtuski, et kuna kedagi peale Anni ja minu neis kummaski toas ei ööbinud, siis saime üksinda eraldi tubades magada.

Kuigi kell oli juba päris palju ja me polnud pea päev otsa süüa saanud, siis mõtlesime, et võiks mõne restorani üles otsida – aga nii varajasel kellaajal nagu seda oli k1900, olid kõik kohad veel täitsa kinni. Mitte ei vedanud meil selle söömisega – pidevalt pidime passima, et midagi hamba alla saada. Lõpuks kuskil k2000 ajal avati siiski lõpuks kaunis meie öömaja lähedal asuv LP Sitsiilia poolt kiidetud restoran Del Teatro, kuhu me siis ka maandusime. Pearoad olid kuskil 10.-EUR kandis. Maitsesime siin ka pappardellesid, mis on miski kiidetud värskelt valmistatud pasta sort. Maitsesid väga head.

Pärast einestamist enam väga pikalt ei jokutanud – uni tuli peale, sest väsimus pingsast autosõidust oli peal ning nüüd ka kõht täis. Läksime ära magama.

Wednesday, April 16, 2008

Catania – Etna – Syracuse/Ortygia

Hommikul kappasime kohe ümber nurga ja põrutasime mööda Via Umberto I kuni jõudsime Sixt autorendini. See on tegelikkuses üks väike tuba esimesel korrusel koos kahe lauaga (trepp viis kuskile veidi kõrgemale ka), kus toimetas vaid üks mees. See, et tegu on Sixt autorendiga reedab vaid ukse kohal olev mitte just liiga suur silt.

Tulime ekstra veidi varem kohale – tegu on ju ikkagi Sitsiiliaga, kus aeg venib 2 ja 5 minuti kaupa pikalt-pikalt. Nii saimegi masina (Fiat Idea) kätte juba kuskil k1000 ajal. Oli teine ilusti pestud ja kammitud. Paar eelmistest sõitudest tekkinud kriimu ka peal (ühes otsas suisa suuremat sorti mõlk), mis said kenasti üleandmis-vastuvõtmis aktile kirja ja oligi masin meie päralt. Tegin igaks juhuks nii masinast (kriimudest ja mõlkidest) ning mehest koos masinaga ka pildid – et oleks kindluse mõttes tõendusmaterjalina olemas.

Esimese asjana põrutasime kohe Etna poole. Kui varasematel päevadel (isegi siis kui päike paistis meeletult) oli Etna olnud pidevalt ise pilves, siis täna nagu tellitult ei olnud üleval pilve tupsugi. Tee aga Etna poole kulges linnast väljudes küll nii salajaid teid mööda, et mitmel korral avastasime end miskist pisikesest kõrvaltänavast, mis tundus, et ei vii kuskile, kui siis tänava lõpus oli ilus ja suur silt koos noolega – Etna.

* * *
LIIKLUS SITSIILIAS:
Liiklus Sitsiilias ei olegi teab mis hull. Kõik liiguvad vaikses tempos, mitte nii nagu Eestis, kus püütakse kahe punase tule vahel 100km/h saada. Ja tänu vaiksele liiklusele on kõigil ka vapralt rohkem aega peatuda ja manöövreid teha ning lisaks on inimesed viisakad. Kui ikka keegi kasvõi täiesti suvalises kohas otsustab kas tagurdada või ümber pöörata või teele sõita – siis seda tal ka võimaldatakse, mitte ei istuta kukil ning signaalitata nagu seda taas Eestis kõikjal näha võib.

Kuna seal kandis on kombeks, et pargitakse tihedalt täis terve esimene rida tee ääres ning lisaks kohati ka veel teine rida, siis jääb isegi suurel ja laial teel tihti vaid üks kuni poolteist sõidusuunda vabaks, kus manageerida – nii ongi eelistatud rollerijuhid ja muidu pisemate masinatega sõitjad, kes mahuvad paremini igalt poolt läbi.

Samas päris ummikuid ma kõigele vaatamata siiski ei kohanud. Ehk liikus veidi aeglasemalt (näiteks 40km/h asemel 30 või 20km/h) aga siiski liikus.

Teine harjumist vajav asjaolu on kohalik märgistuse süsteem. St hullult igasugu erinevaid liiklusmärke ja reklaame või viitasid, millest tegelikkuses on vajalikud vaid väike osa, sest enamuses on neist miskite hotellide või firmade poole suunavad sildid ning ülejäänud on miskid muidu hoiatavad või seletavad sildid. Nii jääbki neid päris vajalikke järgi väike trobikond, mida peab siis suutma lisaks liiklusele ka veel jälgida, et mitte vales kohas ära pöörata või pööramata jätta.

* * *

Õnneks oli meil tööjaotus hea: mina juhtisin ja jälgisin liiklust ning Anni luges kaarti ning jälgis liiklust :) Tänu sellele harjusime kohaliku süsteemiga kiirelt ära ning Etna poole mineva tee leidsime siiski suht kergelt üles. Kui alguses vookles see mööda asulat majade vahel, siis aega pidi jäi maju aina vähemaks kuni võis teeservas näha vaid puid ja põõsaid ning mingi hetk kadusid ka need ja maastik me ümber tundus justkui mõnest ulmefilmist – Elu Kuul või Esimene invasioon Marsile. Must ja krobeline maastik, kus ei olnud ühtegi elavat hinge ega taime.

Kuna viimasest suuremast laavapurskest polnudki teab mis palju möödas, siis vana ja ära uhutud tee asemele oli ehitatud kena ja korras tee (mida ka veel praegu õrnalt täiustati). Jõudsime kenasti tõstuki jaama. Kuna polnud veel hooaeg, siis oli rahvast suht vähe. Parkisime masina, pakkisime ennast soojemalt riidesse ja võtsime veidi närimist ja juua kaasa ning läksime ostsime piletid ära.

Hind tõstukil ja autol kokku oli 45,50EUR (üks inimene, edasi-tagasi). Oli ka võimalus vaid tõstuk võtta ja viimasest tõstukijaamast jala üles-alla käia, mis peaks võtma kokku kuskil 3h (see maksis kõvasti vähem). Kuna ilm oli jube tuuline ja me polnud väga plaaninud ega hetkel väga mägedes ronimise tujus, siis langes meie otsus esimese variandi kasuks.

Üleval oli tuul veel hullem, et kiskus suisa kapuutsi jope küljest ära :D Aga üleval oli täitsa vinge. Esmalt need õrnalt tossavad madalamad kraatrid, mille serval sai ringi jalutada ning miljonis eri värvis kivimeid vaadata. Üleval varem olnud majast oli pärast viimast purset järel vaid põrand ja ka see oli enamuses laava kivimite alla mattunud – vaid väike osa esimesest otsas oli veel näha. Nüüdseks olid nad sinna täitsa uue ja seekord kergemast materjalist – puust putka teinud.

Sel hetkel kui me seal üleval olime köhatas viimase purske kraatri külje peal olnud suurem külgkraater korra korralikult. Igatahes jäime me oma kulutatud raha eest saadud retkega rahule.

Alla sõites ekslesime veidi Catanias – et linnast õiges suunas välja saada ning suundusime edasi lõuna poole Syracuse/Ortygia poole. Leidsime hästi Orygia lähedal öömaja – taas Umberto päästis meid (nimelt hostel asus otse enne Ortygiasse minevat silda Corso Umberto peal). Öömaja eest (seekord siis viisakalt koos privaat WC ja dushinurgaga) B&B Milano’s maksime 40.-EUR, mida oli vist isegi 5.-EUR vähem kui alguses olime arvestanud. Kondasime veel õhtu eel Ortygias ka ringi ning einestasime kohalikus pizzerias.

Tuesday, April 15, 2008

Taormina – Giardini-Naxos – Catania

Kui esimesel öösel olin vaid mina oma matiga maas, siis sel öösel magasime juba mõlemad oma mattidega maas. Hostelist lahkuseime k0900 ajal. Olime selleks ajaks juba eine võtnud ning nii suundusime kohe mööda mäenõlval paiknevaid (suht mahajäetud) treppe pidi allapoole mere äärde – Giardini-Naxose ja Taormina raudteejaama poole.

Kuna treppe tõesti väga tihti ei kasutata enam, siis on allpool nad kohati juba nii läbi, et mõnel pool on suisa pool trepist ära alla varisenud. Samas päris kadunud ei olnud nad kuskilt – nii et alla ikka sai. Raudteejaamast edasi lõuna poole kõndides tuleb pärast ühte pisikest silda Giardini-Naxos, kus on kaunid kiviklibused rannad.

Kuna vesi oli veel jahe, siis ka rannas oli vähe rahvast – õigemini üks naine peesitas vaid ning paar teist inimest veidi eemal istus kah maas. Võtsime meiegi siis korraks kõhud paljaks ja lasime Sitsiilia päikesel seda mõnusalt paitada. Püüdsime ka palja jalu veidi seal veepiiril ringi kapata, aga kiviklibusel rannal pole see poltki nii mõnna-mõnna kui liivarannas.

Kuna me seal rannas vedeledes magasime ühe Cataniasse sõitva bussi maha, siis oli meil nüüd tervelt kaks tunnikest aega linna ühel suuremal väljakul (keskväljakul?) aega surnuks lööma ja vaatama kuidas kohalikud kutid omavahel vutti taovad ning vanamehed enne siestat politseimaja esistel pinkidel omavahel juttu vestavad. Huvitav oli see, et niipea kui k1400 kukkus ja siesta algas – kadusid ka need mitte midagi teinud vanamehed nagu üks mees kõik ära :)

Saime lõpuks Catania bussi peale (pilet 3,90EUR) ning peatselt ka Cataniasse. Siin me otsisime alguses ühte soodsat hostelit, kuid selgus, et see on vist oma tegevuse lõpetanud ja nii avastasime (õnneks seal samas lähedal Via Etnea ja Via Umberto I nurga peal) ühe teise B&B, kus 45.-EUR eest saime ilusa ja kõrge laega (4,50m) kahese toa koos telekaga :D Pesta sai küll koridori peal, kuid kuna me olime vist ainuke klientuur seal, siis oli see täielikult meie päralt.

Miks me just sinna kanti enda ööbimist sättisime – seda sellepärast et Catania Sixt, mis on Holiday Autos partner Sitsiilias, asub nimelt Via Umberto I peal ja väga mõnus oleks hommikul lähedalasuvast autorendist oma masin kätte saada.

Kondasime veidi ka linnapeal ringi, aga jah siin polnud pooltki nii ilus või huvitav kui Taorminas. Kindlasti tasub keskväljakul ja seal lähedal kalaturul ringi käimist ning veel mõnel pool, aga see on ka suht-koht kõik.

Ostsime miskist majaalusest poest endale õhtuks ja hommikuks veidi hamba alla panekuks ning läksime varakult magama – sest homne päev tõotas tänu Etnale ja autorendi esimesele päevale niigi põnev tulla.

Monday, April 14, 2008

Taormina

Ärkasime kuskil veidi enne k0800 (paistab, et elame ikka veel Eesti ajas ;). Väljas kostusid esimesed rollerihääled.

Üldse on nii Itaalias tervikuna kui eriti aga Sitsiilias levinud väikesed sõiduvahendid. Eriti palju on just igasugu rollereid, aga kõvasti on ka Smarte ja Minisid ning väga ilusat Fiat 500 (see uus). Kui pildi pealt tundub ta ehk mitte nii apetiitne, siis elusuuruses ja elavas liikluses näeb ta igatahes küll väga sexy välja.

Smardid on aga kõige popimad neist kõigist, sest Smarte saab parkida teeservas tänavaga risti – nagu rollereid. Mahub ära kahe või max kolme rolleri kohale. Kui Minid tunduva Eestis väga väikesed, siis Sitsiilia liikluses olid nad mõnusad keskklassi autod :D

Kuna nii vara hommikul veel söögikohad lahti ei ole, siis ostsime ühest poest 0,5l jogurti ja kappasime Teatro Greco’sse (pilet 6.-EUR), mis olla ehitatud 3. saj e Kr kreeklaste poolt ja mida on hiljem mitmel korral ümber ehitatud. Suur amfiteater on aga säilitanud treppide osa ning kauni vaate Ionija merele. Kuna teater paikneb kõrge künka peal, siis ka teatri tagant saab kenasti merd vaadata.

Kuna oli kaunis vara, siis oli ka inimesi vähe ja vahepeal õnnestus meil suisa üksi ennast seal ajaloolises õhustikus tunda. Pinkidele istudes võtsime kaunist vaadet nautides väikese jogurtieine ning nautisime päikest. Ilm ise oli küll veel veidi jahe – tuul muutis õhku külmemaks.

Miski hetk tuli kaunis meie lähedale pensionäridest brittide turismigrupp oma 15 inimesega, kelle giidi jutt ka meie kõrvu kostis. Ja nii võisime siis selle koha kohta ka veidi enam teada saada.

Teatrist allapoole jääb Villa Communale ehk Parco Duchi di Cesaro, mis ehitati 19.saj ühele kuningas Edward VII armukesele. Tänapäeval on see aga tasuta avatud koht kõigile, kes soovivad veidi loodust nautida. Terve see aed on igasugu erinevaid sorte lilli, puid ja kaktuseid täis. Lisaks veel mõned ausambad. Üks neist eriti põneva veealuse torpeedo-allveesõidukist. Lisaks paiknevad pargis ka kunagised vinged kividest ja puujuppidest ehitatud majad, mis näevad väga huvitavad välja – justkui miskid metsaelanike majad.

Olles ära lahendanud ühe roosa veini, mis me varem poest soetasime, ja nautinud veidi sooja päikesepaistet suundusime taas Mamma Rosa pizzeria poole, kus me siis seekord istusime saalis sees, et näha kuidas siis üks tavaline ja väga hea pizza sünnib. Nagu hiljem aru saime oli seekord meilt tellimuse võtja ning teenindaja Mamma ise. Pizza oli jätkuvalt väga hea. Pizza hinnad olid 10-12.-EUR kanti.

Pizza söödud – läksime tagasi Villa Communalesse ja tundsime niisama olemisest rõõmu. Pärastpoole aga suundusime üles linnakohal kõrguva Santurro Madonna della Rocca kiriku ja Saracena Castle poole. Viimane neist oli küll suletud – et päris tippu seega me ei saanudki. Samas kirik oli väga põnev- osaliselt kalju sisse ehitatud pisike ja hubane hoone, mille eest sai kena vaate tervele linnale ja ka Teatro Grecole.

Päeva peale oli ilm kõvasti soojemaks läinud ja hommikune jahedavõitu tuul kulus nüüd mõnusasti marjaks ära – jahutas keha. Suures päikesepaistes oli terve käänuline tee üles mäkke peesitavaid sisalike täis, kes siis inimeste lähenedes krabistades kuivade lehtede vahele peitu sibasivad. Mõned edevamad saime aga ka kenasti pildi peale.

Pärast mäeskäiku puhkasime peaväljakul jalga ning võtsime päikest (taustaks mängisid kaks tänavamuusikut), külastasime toidupoodi (mis asub peatänava tagumisest otsast välja jalutades ja veidi paremale poole liikudes), kokkasime hostelis soetatud pastast rooga ning läksime siis linnapeale veini luristama (mis samuti sai poest ostetud, aga mida hostelis juua ei võinud – seal oli alko tarbimise keeld).

Muide kui te peaksite mõtlema, et linnatänavatel kasvavad ilusate ja suurde ning väljast valmite apelsinide korjamine on hea mõte siis tegelt ikka ei ole küll. Nimelt on need apelsinid väga hapud ja üldse mitte head. Proovisime ühega ära – pärast esimest ampsu läks kõik prügikasti.

Esmaspäevase päeva õhtu kohta sobivalt olid tänavad kohe kõvasti vaiksemad ja mitte nii rahvarohked kui seda eelmisel päeval - pühapäeval.

PS. Soetasime endale ka ühe korraliku Sitsiilia maanteede kaardi – Michelini oma (mõõtkavas 1:200 000 ehk 1cm=2km), et rendiauto, mille me ülejärgmisel päeval võtma pidime, ikka täie ette läeks.

Sunday, April 13, 2008

FCO (Rooma) – Catania (Sitsiilia) – Taormina

Pärast äratust (k0800), pesemist ja hommikueinet (mis seepäev oli hoseteli enda köögis) põrutasime tagasi Fiumicino lennujaama, et juba k1250 lennukiga Sitsiiliasse (Cataniasse) lennata.

Nüüd kasutasime siis alguses ostetud Leonardo Expressi 11.-EUR piletid kah ära, sest tagasisõidul ei saa enam väita, et olen esimest päeva siin ja ei tea, mis moodi teil siin piletite komposteerimine käib. Aga ka seekord ei olnud ühtegi kontrolöri meie pileteid kontrollimas.

Kuna enne reisi leidsin trip.ee’st hea lingi - Wind Jet lennufirma kohta, siis avastasin seal ringi tutkides, et lennupiletid Rooma - Catania või PalermoRooma liinil on vaid 10.-EUR kallimad (koos maksudega 70.-EUR/näkku/üks ots) kui sama maa rongi piletid. Ainult kui lennuki sõidu aeg on 1h 10min, siis rongil (olenevalt rongist) 8-10h. Jah lennukitel lisandub veel mõned tunnid passimist lennujaamades, aga seal saab vähemalt vabalt ringi käia ja on muidu mugavam.

Catanias põrutasime kohe lennujaamast edasi bussiga (5,30EUR/inimene) Taormina poole. Oli seal ekstra selline bussipeatus, kust kõik veidi kaugema otsa bussid startisivad. Bussid Taorminasse väljusivad küll mitte liiga tihti, aga oma tunni või pooleteise takka ikka. Ka teistesse olulisematesse kohtadesse võis sealt vabalt saada.

K1545 saimegi meie bussi peale ning k1700 olimegi juba Taorminas kohal. Ahjaa.. üks eelis bussil rongi ees on ka siin. Nimelt rongi peatus on ka Taormina juures (Giardini Naxoses), mis asub mere ääres, aga et Taorminasse endasse jõuda (asub üleval mäe peal), peab kas bussi ära ootama või siis jala vantsima.

Taorminas leidsime Sitsiilia LP abil endale hosteli – Taormina Odyssey (kus magasime 8’ses toas 18.-EUR/inimene/öö). Kuna koht ei olnud päris kesklinnas, siis oli kant ka meeldivalt vaikne. Ja õnneks ei olnud seal meie ajal ka väga palju külalisi – seega sai ennast suht vabalt tunda. Toas oli ka metallkapid, mida sai enda kaasa toodud tabalukuga sulgeda (aga need olid nii kitsad kapid, et kotid sinna ei mahtunud).

Taormina võitis aga kohe meie südamed. Tegu on väga vahva mägilinnakesega, kus on kitsad ja käänulised tänavad (kui peatänavast kõrvale hoida), mis viivad nii üles-alla kui ka piki mäenõlva. Peatänava peal on alguses, keskel ja lõpus suured kiviväravad. Keskmise värava juures on aga kauni vaatega peaväljak. Kust avaneb kaunis vaade alla Giardini-Naxosele ja merele.

Pärast mõningaid otsinguid (noh kell oli ju veel varajane alles kuskil k1800-1900 kandis) leidsime ühe baari omaniku soovitusel mõnusa ja väga hea pizzeria Mamma Rosa (selle leiab üles ka peatänavalt miski panga esiselt laiemalt platsikeselt alla vasakule pöörates - Via Naumachia, 10).

Sõin siin oma elu kõige parema pizza. See oli tõesti super hea. Itaaliale tüüpiliselt mõnus õhuke (mitte nagu ameeriklastel kombeks paksu põhjaga), aga samas ei olnud servad ära kuivanud (nagu seda enamikel juhtudel juhtub). Nagu paljudes teisteski kohalikes pizzeriates, siis ka siin tehti pizzasid korralikus puuküttega suures kaarahjus, mis oli kõigile saalisistujatele ka kenasti näha (esimesel päeval me istusime küll õues, aga järgmisel võtsime ekstra koha sisse).

Õhtul nautisime veel rahvarohkeid (mitte turistides, vaid kohalikest täidetud) tänavaid – oli ju pühapäev ja valimiste esimene päev. Vaatasime vaateplatvormilt alla tuledest palistatud mereäärele ja kondasime niisama igal pool ringi.

PS. Kuna ööbimiskohas oli 8’ses toas metall-vedrunarid (kus kõik sellistes maganud inimesed teavad, et magada ikka väga ei saa – vajub jubedalt kaardu), siis ma lohistasin oma madratsi lihtsalt maha ning sain rahus sirge seljaga unne vajuda.

Saturday, April 12, 2008

Rooma

Magada oli täitsa mõnus. Eriti mõnus on see, et kuigi me kella järgi ärkasime k0830 (et kõrval asuvas kohvikus hommikust süüa, mis oli hinna sees – hostel annab selleks puhuks vastavad kaardid), siis Rooma on ju Tallinn'aga võrreldes tervelt tunni jagu hilisemas ajas :D

Hommikueine on klassikaline – krõbuskid piimaga, kohv, saiake. See kõik söödud broneerisime sama toa ka tagasisõidu päevadeks (öödeks), mil me veel Roomas viibime, ning põrutasime taas linna peale.

Esmalt kohe Fontana di Trevi juurde, et eile pimedas viskamata jäetud mündid vette visata (see mida see mündiloopimine tähendab loe eelmise päeva sissekande kommentaarist) ja siis edasi Vatikani poole, et eile juba suletud kirikusse sisse ka saada.

PS. Muideks seal Trevi purskkaevu juures ei ole vahet, kas on õhtu või hommik või päev (või mine tea ehk ka öö) – rahvast on seal kogu aeg kõvasti. Lisaks on seal nüüd ka politsei, kes jälgib, et inimesed purskkaevu sisse ja peale ei roni – see on mõned aastad tagasi neil seadusega ära keelatud.

Varem olla miski tüüp (hüüdnimega D’Artagnan) IGA päev sealt purskkaevust miski 1000.-EURi välja koukinud (ja seda 34 AASTAT ühte jutti). Aga 1999. a võeti vastu seadus, mis keelab linna purskkaevudesse sisenemise. D’Artagnan möllas aga edasi kuni EURO tulekuni, sest uued mündid ei reageerinud enam tema magnetile, millega ta seal varem ringi möllas. (nii kirjutas siis Itaalia LP)

Vatikani jõudes avastasime, et kuigi kell oli alles suhteliselt vähe, võis Piazza San Pietro peal näha juba pikka saba, mis ulatus piki väljaku äärt terve ühe kaare pikkuselt ja lisaks veel edasi teiseni välja. Kõik nad soovisid läbita turvakontrolli, et kirikusse tasuta sisse saada. Viimane ots enne turvaväravaid lookles teisaldatavate metallaedade vahel.

Kuna palava päikese käes ei soovinud me kõike seda saba ära passida, siis vajusime rahvamassiga alates neist metallaedadest saadik vaikselt kaasa. Saba liikus õnneks kiiremini kui lennujaamas, kus on samasugune kottide läbivalgustamine.

Olles turvakontrollist läbi võtsime kohe ka kuplisse minevasse sappa (mis algas St. Peter’s Basilica treppidelt). Kuna meie taga olid sabas kaks langevarjuritest ameeriklast Chicagost ning mul seljas skydive.ee valge-sinine särk, siis saime kiirelt jutule ning sabas passimise aeg läks suisa lennates.

Pilet vaid treppe pidi ronides (oli vist kuskil 500 trepiastet) maksus 5.-EUR ja esimene ots liftiga ning tagumine ots jala (300 astet) maksis 7.-EUR. Aga pean ausalt tunnistama, et need 200 astet olid nii mõnusad käia – lamedad ja laiad, et me jõudsime enne kohale kui need ameeriklased, kes otsustasid liftiga minna :)

Alguses sai minna kupli sisse, kus avanes vaade alla kuulsale pronksist baldahiinile, mille all oleva altari peal või jumalateenistust vaid Paavst ise anda. Edasi ronisime mööda kitsaid treppe aina üles ja üles. Viimane lõpp kupli all kiskus ikka väga kiiva (kaldu). Kohati tekkis tunne, et kohe-kohe jooksevad sise- ja välissein omavahel kokku. Aga päris lõpus oli veel üks pisike keerdtrepp ja olimegi tipus.

Tänu ilusale ja selgele ilmale avanesid kaunid vaated üle terve Rooma. Muidugi sellist selgepiirilist ja klaari õhku, nagu meil Eestis mere ääres kohtab, suurlinnas ikka ei ole – seega kaugemal kippus pilt ikka (s)udusemaks minema. Tuuline oli seal üleval parajalt jagu.

Pärast kupli otsast allatulemist jalutasime veel veidi seal vahepealsel suurel katusel ringi (nende suurte kujude selja taga, mis St. Peter’s Basilica serva kaunistavad). Juba sealt paistsid torni tipus olevad inimesed väga väikesed, mis siis veel päris alt vaadatuna. Nagu paras sääse must.

Kondasime veidi ka kirikus endas ringi – võimas värk ikka. Teine sellist muljet avaldanud kirik on Pariisis paiknev Jumalaema kirik. Ka täiesti kolossaalne ehitis (mille otsa saab muide ka ronida). Vaatamist on aga mõlemas kõvasti.

Väljudes oli kell juba päris palju. Vaatamata sellele, et me kuskil nagu aega väga ei viitnud lippas aeg parajal tempol ja väljas avastasime, et Vatikani muuseum, mida kindlasti vaadata soovitati ja ka meie soovitame, on tänaseks vist juba kinni. Jalutasime aga igaks juhuks sinna poole (mööda Vatikani müüri äärt pidi edasi kuni pärast paari pöörangut ongi vinge ja moodne metallist värav paista), et vähemalt selle asukoht tagasituleku päevaks selgeks endale teha. Seal aga avastasime enda suureks rõõmuks, et väravad on veel täitsa valla ja rahvaski on sisse ronimas.

Lippasime meiegi siis igalt poolt läbi kus pidi, ostsime 14.-EURise pileti (mis on üle 26. aastastele), millega saab terve muuseumi sissepääsu (kuigi ega seda kuskil enam pärast seda ei kontrollitud) ja põrutasime edasi. Väljas olnud sildid ütlesid, et muuseum on avatud kuni k1220ni, aga tegelikkuses oli vähemalt siis kuni k1600ni.

Alguses mõtlesime, et läeme ja vaatame esmalt Sixtuse kabeli ära ja siis kui aega ning tahtmist vaatame muidki asju, aga õige pea saime aru – Sixtuse kabel on kogu selle pika ja keeruka ning ühesuunalise (mitte küll ametlikult, aga kogu rahvas käis vaid seda pidi) muuseumi teises otsas. Nii me siis võtsime aega ja vaatasime kõike algusest peale kenasti ära.

Nagu nimetatakse, on Vatikani muuseumi varad nii silmapaistvalt rikkalikud, et ka kõige kogenumatel ja palju näinud kunsti-ajaloolastel jääb siin suu lahti. Lisaks kõigele muule, meeldisid mulle väga kohe päris alguses olnud suured ja ilusad kivist vannid, mis seisid jalgade otsas – need nägid küll väga moodsad välja. Aga see muuseum oli ise jah pikk – jaotatuna teemasaalideks, kus võis näga maakaarte ja suuri seinavaipu, skulptuure ja maale jnejne Lõpu poole oli veidi ka moodsamaid maale.

Päris viimases otsas siis jõudsime ka Sixtuse kabelini. Kui mujal oli fotografeerimine lubatud (vaid ilma välguta), siis Sixtuse kabelis ei lubatud üldse pildistada. Kogu ruum oli tunduvalt hämaram kui varasemad ruumid ja paksult rahvast täis. Muidugi mõningaid välklambisähvatusi oli ja eks ka ilma välguta tehti pilti. Pean pattu tunnistama, et ilma välguta sai isegi korra kiirelt pildistatud – eks ikka seda jumaliku näpupuudutust, mis on neist laemaalidest ehk kõige kuulsam.

Erinevalt alguses arvatule on Sixtuse kabel jube kõrge laega. Et klassikalise kabeli mõõtu ta just välja ei annagi, mis minu silmis on pigem sellised madalamad ja pisemad ruumid/hooned.

Pärast k1600 väljusime muuseumist. Seega kulus meil Vatikani peale pea, et terve päev (alustasime kuskil k1000 ajal turvakontrollist ja k1300 ajal muuseumi poole jalutamisega).

Jalutasime mööda vaikset kõrvaltänavat otsejoones Piazza del Popolo suunas, et siis sealt mööda pargi serva Hispaania treppideni ning tagasi hosteli jalutada. Eelmisel hääletamisega Euroopa reisil ööbisin tookord seal Piazza sel Popolo lähedal (tookord oli ta nimeks vist veel alles Napoleon I plats) lähedal asuvas pargis ning hommikune vaade sealselt vaateplatvormilt oli ülimalt kena – taamal terendamas St. Peter’s Bazilica suur kuppel.

Hispaania treppide lähedal võtsime väikese eine (Pizza kahele ja tiramisu. Viimane neist maitses eriti hea sealses söögikohas) ning nautisime inimemasse ning päikese viimaseid kiiri majakatuste taha vajumas. Hetkel, seoses miski pühaga, olid Hispaania trepid kaetud hulgim lilledega – roosade asaleadega.

Koduteel möödusime veel Quattro Fontane juurest, mis olid tegelikkuses vaid neli suuremat kuju ühe ristmiku nelja maja nurgas ja neist nirises õrn juga alla suurde kaussi – ei midagi väga erilist pärast sellist vaatamisväärsuste rikast päeva.

Friday, April 11, 2008

TLN – FCO (Rooma)

k0530 on äratus.

Bussiga nr 2 sõidame lennujaama. Tulime kohale ekstra suurema ajavaruga, et saaksime uue lennujaamaga rohkem tutvuda. Minu arvates on nüüd lennujaamas kohe Euroopa või mõne suurlinna hõngu tunda. Suuruse poolest ehk veel mitte, aga muidu mulje on küll väga hea.

Inimesi ei olnud veel väga palju kohale tulnud, aga üksik vanamees, kes jube väsinud ja väeti oli, magas küll lennujaamas pingi peal (istudes). Lähemale jõudes avastasime et see kaugemalt vaadates kodutu välimusega mees oli Savisaar. Ausalt öeldes – elusast peast näeb ta ikka jube välja, nagu mõni poms.

Varsti saime meiegi oma lennu peale (õnneks Savisaar sinna ei tulnud, vaid lahkus veidi varem kuskile teise kohta – vahest Amsterdami). K0800 startisime 8’nda värava juurest Eesti Õhu lennukiga Rooma poole.

Ilm kiskus vaikselt pilve ja õhk oli varakevadiselt karge.

Paar kolm tundi hiljem maandusimegi juba (samuti) pilvisel Rooma (Fiumicino) lennuväljal. Nagu ei olekski kuskile Lõuna-Euroopasse sõitnud. Ilm täpselt nagu lahkutud Tallinnas, ainult õhk oli mõnusalt soe. :)

Kappasime mööda lamedaid eskalaatoreid täis koridore raudteejaama ning 11.-EUR eest lunastasime samas asuvast putkast pileti kummalegi Leonardo Expressi peale, mis pidi otsejoones (ilma peatusteta) Roma Termini (kesklinna) raudteejaama viima. Sõidu aega kokku 30min.

Õnneks (või kahjuks) ei näinud me kohe neid kollaseid metallist jurakaid perroonile sisenemise alguses, kus pidi piletid ära komposteerima ja nii jäidki meil esimese sõidu piletid kasutamata (ning saime neid hiljem lennujaama uuesti kasutada – siis juba komposteerides). Terve selle 30min jooksul ei tulnud ühtegi pileti kontrolli ka meie käest neid pileteid nõutama. Seda ei juhtunud ka kolmel hilisemal korral mil me olime sunnitud sama rongi uuesti kasutama – huvitav, kas seal üldse on pileti kontrolle?

Hotelliks valisime trip.ee’st leitud hosteli M&J Place Hostel Rome, mis asus otse Roma Termini kõrval. Kui Termini raudteejaama linnapoolsest otsast välja jalutada ning pärast parklat paremale pöörata siis seal samas esimeses põiktänavas ta ongi - Via Solferino 9.

Kuna me jõudsime kohale kuskil lõuna ajal ja tuba (võtsime seal kahese toa algatuseks – 70.-EUR/tuba/öö) pidi vabanema alles k1500 paiku, siis panime suuremad pakid vööri (st sealsesse pakihoiutuppa) ja kappasime otsejoones Rooma peale. Teekond viis meid üle Piazza della Republica (mis kohe raudteejaama lähedal asub ja millest saab alguse kesklinna üks peatänavaid Via Nazionale). Põikasime korraks veidi vasakule (oli vist Via Palermo peale), et ühes sealses pizzerias väike pizza kahele teha. Edasi võtsime klassikalise turistide raja – Colonna TraianaMonumento a Vittorio Emanuele II (mille juurest kõrgematelt tasemetelt avanes ilus vaade üle terve Rooma) – Via dei Fori Imperiali (mille pealt avaneb väga ilus vaade Colosseo enda peal) – Colosseo (kuhu sissepääs juba praegusel kevadisel, ja mitte turistide lemmik ajal nõudis pikka järjekorras passimist, mis siis veel suvisel ajal. Pilet 11.-EUR (millega sai veel paari, kolme kohta sisse)) – Arco di CostantinoPalatinoRoman ForumPantheon (mille ees toimus valimisteeelne ärgituskampaania Berlusconi pooldajatel) – Piazza Navona (kahjuks oli õhtune aeg, mil kunstnike enam pole ja keskmine (suurim) purskkaev suisa remondis) – Ponte Umberto IPonte San AngeloVatican (viimase kahe vahel olid aga miskid teised poliitilised jõud, kes enda lava parasjagu just kokku võtsivad).

Tagasiteel einestasime ühes pisikeses restorasines spaghetti carbonara’t, mis maitses väga hea. Ostsime ka ühe veini sealt lähedalt poest, kuid see jäi väsimuse tõttu meil hotellis joomata.

PS. Erinevalt minu eelmisest Roma külastusest (mil ma viibisin siin mitu mitu head aastat tagasi oktoobris) on praegu inimesi igatahes küll kõvasti rohkem. Aga võimalik, et palju aitab kaasa ka 13.-14.aprillil toimuvad üldvalimised, mis inimesi tänavatele toob.

Tagasiteel külastasime veel Palazzo ChigiFontana di Trevi (kuhu ühe mündi viskamine tähendab, et tuled veel kunagi Roma tagasi, kahe loopimine, et jäädki siia ja kolm vist seda, et leiad kallima siit) – Piazza del Quirinale.

Thursday, April 10, 2008

Niisiis et minek..

Asjad said tegelikult juba paar päeva tagasi ära pakitud, et oleks võimalusel veel midagi juurde hankida - aga väga midagi ei olnudki vaja. Ja kuidagi väga vähe saime asju kokku. Muidugi me reisime ka ju Euroopas ning soojal ajal.

Homme hommikul k0800 tõmbame rattad kõhu alla ja lendame ära lõunasse. Hetkel tundub, et just õigel ajal :) Ja ilmaprognoosid lubavad lõunas ka kena ilma :D Seniks aga tsau-pakaa.

Ja siia saab reisikiri üles siis kui tagasi oleme. Ikkagi netivaba puhkus :D Niivõrd kuivõrd võimalik :D

Wednesday, April 9, 2008

Valideerimiseks lisa blogisse postitus...

...mis sisaldaks teksti "gwYUXMzjJa" ja peale seda kliki nupule "Kinnita"